Sel aastal teen veidi teistmoodi. Et oleks lihtsam meenutada. Eelkõige endal. Möödunud aasta isegi oli selline, et kirjeldamiseks sobikski emotsioonipursete asemel rahulik arutelu.
Muidugi kui emotsioone otsima hakata, siis oli neid äkki isegi kõvasti rohkem kui eelnevatel kokku ning päris loobuda vanast traditsioonist ei raatsi. Olgugi et emotsioonid on veidi teistlaadi, tunnetuslikumad ja isiklikumad. Ntx?
Mitu mäetippu vallutasid?
Mitmekraadises ookeanivees kolmemeetriste lainetega võitlesid?
Mitu päeva kestis kõige pikem ohhooo-tunne?
Mitu jaanalinud surnuks ehmatasid?
Siin on sellest maailmatu pikalt kirjutatud. Rohkem sõnu teha vist polekski mõtet- selle reisi tulemusena muutusid nii mõnedki asjad minu sees ning mu ümber päris kõvasti.
Millal avastasid, et armuseiklusest on saanud midagi muud?
Kui väga see sind hirmutas? Rõõmustas?
Millal sai Sinu kodust Meie kodu?
Palju oli hetki, kus isegi ei uskunud, et see mis toimub on tõesti tõsi?
Mitu(-kümmend, -sada) seiklust?
Kui suur kotitäis kindlustunnet?
Millisel hulgal koos kõnnitud kilomeetreid?
Olukord, millest leidsin ennast esimest korda. Ei hakka valetama et hakkama saamine oleks olnud lihtne. Seda kohe kindlasti mitte. Kuid seda suurepärasem on tunne nüüd, kui võid olla kindel tehtud otsuste õigsuse üle ning teada et mistahes juhtuks, saame hakkama. Lisaks raskustele oli möödunud aasta muidugi täis ka uskumatult suurepäraseid hetki, mis jagamisest veelgi suuremaks ja ägedamaks muutusid.
Kaua kestis emotsionaalne madalseis?
Kes olid need üksikud inimesed, kes siiski Su kõrvale jäid?
Ja perekond?
Jah, sügispimedus suutis mulle koti täiesti pähe tõmmata. Halvad uudised, suured hirmud ja ebakindlus lõi korraks kaugelt üle pea kokku. Väljaujumine oli raske, kuid tervendav kogemus. Samas tänu uskumatutele, kes olid olemas ning ei loobunud, sai see tehtud. Ja mida edasi seda paremaks läheb :)
Eelpool oli siis kirjas aasta emotsionaalne pool- joviaalsest rõõmsameelsusest on läbi tõusude ja mõõnade saanud vaikne rahulolu. Oma elu, kaaslaste ja iseendaga. Huvitav kas see ongi täiskasvanuks saamine?
Olulisemad tegevused võiks niisama mäluharjutusena kirja panna, mis sest et selles blogis on neid kajastatud küll ja veel.
Rändamised:
Madeira, Helsingi (kusjuures vaatasin, et pole sellest siia kirjutanudgi. huvitav), London, Riia, Ümber-Eesti-reis, Saared. Lõputud autokilomeetrid. Absoluutselt suurepärane seltskond. Teineteise tundmaõppimine erinevates situatsioonides. Totaalne ärahellitamine vaheldumisi eneseületustega. Uued kogemused, maitsed, tunded, vaated.
Kultuur:
teatrikülastustest olid eredaimad muljed muidugi Meeste varjupaik ja PINK VAT-teatris, Head ööd vend Von-Krahlis, Eesti teatri laulud Linnateatris.
muusikaüritustele mõeldes hämmastab ennastki see, kuidas Chemical Brothers'i kontsert Riias hinge helisema jäi. Vaatamata sellele, et KUMU öö oli endiselt supersuurepärane, et suutsin kahtlaste muusikahelide saatel konnata ringi Kultuuritehase hämarates urgastes ning nägin lähedalt ka vanameistrit Bob Dylanit. Meenuvad veel Eliit ja Köök ning kord kus mu lemmikdj mängis (kuigi siinkohal oli vist tegemust samavõrd ahhaa- kui muusikaelamusega), samuti Jazzkaare ajal Clazzis kogetud jämmimine (kahjuks ei suuda selle kahtlemata tuntud mustanahalise esineja nime hetkel enam meenutada).
Samas ei saa võrrelda võrreldamatuid ning kaks laulupidu (PUNK ja ÖÖ) jäävad suurte ja rasvaste tähtedega eraldi lahtrisse. Kui mitte igaveseks, siis vähemalt ÜLIpikaks ajaks.
Ning Folk oma tuntud headuses las jääda kah eraldi, plusspunktid saab kõrvetava kuumuse eest.
Kuljus- on liiga kaua olnud, et mainimata jätta. Usun, et juubelikontsertite eufooria saabub 2009, kuid eellainetus on olnud piisavalt tugev, ennustamaks uut hitti. Kindlasti kuuluvad aasta highlight kultuuriürituste hulka ka Kuljuse suvepäevad ;) Noh. Ja vb ei olekski Kuljuse koht kultuuri all, vaid inimsuhete vallas, sest need "minu inimesed" seal on tõeline põhjus, miks loobuda lemmikbändi kontserdist või Keri laiule sõitmisest või Rabarockist. Loodan et need inimesed..kasv mõned üksikud tahavad ning jaksavad oodata kuni mul iseendaga tegelemisest uuesti aega üle hakkab jääma, ega ole mind viimase poolaasta tõttu päris maha kandnud.
Raamatud- meeletustes kogustes.
Muu:
Armusin korrapealt Zapcatiga sõitmisesse, pidin ATVga jalaluu murdma, kaotasin hõljukiga juhitavuse.
Saavutasin kerge sõltuvuse lauamängudest, mis aasta lõpuks päädis kerge tüdimusega.
Pokkerit õppisin mängima. Eriti ei oska, kuid viimase mängu võidu põhjal võiks mulle ennustada hiilgavat karjääri ;)
Elukorraldusest vast siis niipalju, et Minu kodust sai Meie kodu, aga see oli vist ka eespool kirjas. Heh, kokkama õppisin kaa. Kõik toidud on head, peaasi et chillit oleks ;)
...