hrv

reisikiri ka siia. suure hilinemisega..

horvaatia. see suviselt mahe, hurmavalt kaunis, imeline maa. maa, kus vähemalt selle põgusa sealviibimise põhjal tundus olemas olevat kõik, mida oskan tahta - kristallselge helesinine meri, pilvedesse ulatuvad mäetipud (ühes kurjade hobustega), hingematvad vaated ning suurepärane söök.

ja otseloomulikult suurepärane seltskond. tõsi, korralduslikult küll teistmoodi, kui tavapärased tantsureisid. erinevad mikroseltskonnad omavahel lõimumas ning kogemusi, emotsioone, hetki jagamas, moodustasid kokku ühe pulbitseva, elujanuse ja mõnusalt kärarikka terviku. nautisin iga päeva, iga seltskonda eraldiseisvana nagu ka seda hoogsat möllu, mis pusletükkide kokkupanekul tekkis :)

vaikust nautisin ka. teistmoodi kui varem.

ja kitsaid pilvedesse viivaid mägiteid nautisin. kõrvaltistmelt. ning neid hunnituid vaateid, mida pakkus biokovo. ning adrenaliini, mida pakkus üks hobune(!).
ja kiirpaadiga merel kihutamist, peotuju, muusika ja isiklike paparatsode poolt tekitatud superstaari-tundega. rääkimata imelistest koobastest (cave bisevo on küll liiga uskumatu, et päriselt olemas olla) või maalilistest saarekestest (vis). ja koduveini, mille tantsunumbriga välja teenisime.
ja vihmasajuses rahvuspargis jooksmist, nägemaks kaugelt ühte koske ja tegemaks libedal paadisillal hüppepilte. tõsi, turistide horde eriti ei nautinud.
ja hommikusi võikusid. ühtmoodi hõrke. nii vihma kui päiksega.
ja meie braci kodu. imekauni merevaate, luksuslike elutingimuste ja mõnusa seltskonnaga. ja tänavalt korjatud viigimarju. ebaõnnestunud viigimarjakooki ei nautinud...aga vol2 oli juba parem :)
no ja loomulikult nautisin rolleritega mööda maalilise saarekese (brac) mägiteid kihutamist ja suurepärast sööki (makrelli ja homaare!!!) mereäärses kalarestoranis. ja supercooli kabrio-matka lahedaima seltskonnaga ja läbipaistvat merevett ja mägesid. ning jalutuskäiku läbi kottpimeda augustiöise mereäärse metsa nautisin ka, kogu oma kõheduses.

see reis oli teistmoodi tantsureis, kus tantsu oli vähem kui varem..seltskond polnud nii lõimunud kui varem ja palju muudki oli erinev. samas oli see üks lahedamaid reise..nii et mine võta kinni :) põhimõtteliselt ideaalne variant Minu Viimaseks Reisiks sellises tantsijastaatuses...järgmised seiklused tulevad juba vilistlasrühmaga ;)



ja mis seal salata. palju jääb siia kirja panemata. loodame, et mälestused jäävad..

suvehullus

suvekarussell on täies hoos. kui vahel tundub et see pidev tegutsemine läheb liiale, siis üritades leida midagi millest loobuda raatsiks, mõistad et kõik, mida teed on nii fantastiliselt äge ja millestki loobumine ei tule kõne allagi.
möödunud nv oli teistsugune. kuskile polnud kiiret. ühtegi kohustust ei olnud. kõik, mis tehtud oli üdini soovitud ja mõnus. mu üliarmas perekond, kellega üle pika aja sai 1:1 kvaliteetaega veedetud. kolmel päeval järjest. ja kallis sõbranna, kellega koosveedetud õhtut on raske kirjeldadagi. need emotsioonid, mida temaga koos on võimalik endast läbi lasta..on midagi teistsugust..ja teadmine, et keegi mõistab..tekitab sisse soojuse, mis ületab isegi väljas valitseva leitsaku. isegi, või eriti, kui seda juhtub harva.

käimas on järjekordne elu parim suvi. kahtlemata

Mäng

elu on mäng ja mõni Mäng on vahepeal ka elu.
kui eluliste mängude vastu aegajalt kahetised emotsioonid tekivad, siis eile öösel pani See Mäng mu jalad värisema, aju õnnehormoone tootma ja häälepaelad proovile.
ILUS!

kõndiv laatsaret

mu keha ikka teeb mulle täiega tagasi nende veri-ninast-välja-spordiliigutuste eest, mis kevadel tehtud sai.
täiesti uus level on kahepäevane migreenihoog, mis praeguseks hetkeks on päädinud suuuure rõõmuga selle üle, et mu pea _enam_ ei valuta ja et see oli _kõigest_ migreen ja saab rahus tööd teha :D

äkki nüüd aitab, ah? :D

ekstreemdieet

kui iga vähegi sööki meenutava ampsu peale läheb pool näost (veel rohkem!) paiste ja valusaks, siis ei olegi mingi probleem kolm päeva keefirist ja greibimahlast toituda.


jääb küsimus et miks just mina ja miks just praegu?! karma, please!

MyBarcelona

üle pika aja on tunne, et tahaks reisikirja kirjutada.
sest kuigi see nädalavahetus Kataloonia pealinnas oli unustamatult äge, kipuvad detailid kiiresti meelest ära minema. ja ma ei taha neid unustada.

ei taha unustada seda sooja pahvakut sõnnikuhõngulist õhku, mis meid lennukist väljudes vastu võttis. lillelõhn oleks kindlasti parem olnud, kuid mis teha kui lennujaam just keset põlde asus :D

ega pika külmapõrandalise koridoriga majutusasutust, kuhu mahtusid lisaks elutoale ka Kapp, Koobas ja Villa :D
 
ega reedeõhtust rahvamassides trügimist Ramblal, mis oli kuidagi nii tuttavlik ja soe. ühelt poolt minu nõrkuse pärast suurlinnade ja rahvamasside vastu ning teiselt poolt kindlasti ka varasemate mälestuste tõttu. ja see turg..noh..see turg on ikka imeline. Õppetund No1: ära kunagi lükka asjade ostmist edasi!
 
tahaksin unustada seda koledat haukuvat(!) kerjusvanameest, kes mu tänavakohvikus südamerabanduse äärele ehmatas, kuid seik ise on piisavalt naljakas, et vägagi ehedalt meeles püsida.

ja kindlasti ei tohi unustada shotibaari, kus leidus rohkem kui 575 nimetusega shotti. ega kohalike noorte joomaurgast, kus 4euro eest said klaasi, pudeli pealejooki ja pudeli kanget alkoholi ning kokteili kangusastme määramine jäi su enda mureks. kolm korda võib arvata kas klaasid said rummi ääreni täis või mitte :D  Õppetund No2: varajane magamaminek võib eredatest mälestustest ilma jätta :P

ei taha unustada päikeselist laupäeva, mis algas distantsilt Sagradaga tutvudes. tohutud rahvamassid vähendasid soovi kirikusse siseneda olematuks. samas on mul jube hea meel, et ma seal kirikus käinud olen, sest see on äärmiselt kaunis ning täiesti erinäoline.

ega chilli rannapromenaadil, minu selleaastane esimene jalgupidi meres (tõsi, üsna räpases, kuid soojas vees) käiku, turnimist betoonblokkidel (why in hell do i do such things?) ja tõeline suve tunne, mis tekib varbaid liivast puhastades. Õppetund No3: Vahemere äärde minnes ära jäta päikesekreemi koju!

ning loomulikult Güelli parki..mis oli täpselt nii imeline kui eelmisest korrast mäletasin.

kõige rohkem tahan mäletada purskkaevushowd kevadõhtus. vaatemängu, millelt ei suutnud silmi pöörata vaatamata faktile et sain läbimärjaks. fantastiline alternatiiv ilutulestikule imo.

ja ülimaitsvat õhtusööki imemõnusas tapasbaaris on muidugi võimatu unustada. ütleme nii, et ilmselt on tegemist must-visit söögikohaga, kuhu ka järgmisel korral linna väisates tuleb sisse astuda.

ja laisavõitu tuuline pühapäev oma parkide, vanalinna ning veinikokteilidega mäe otsas asuvas kohvikus. olemine oli niiiii chill et isegi shoppama ei viitsinud minna!

ning siis oli veel üks lühike hetk, kus kõndisin üksi mööda soojust õhkavaid tänavaid. ja leidsin ennast, täiesti kogemata, magusmõrkjaid mälestusi pilgeni pungil paigast..ning mõistsin et nüüüd on minu Barcelona täis sõpru ja naeru ja olemasolemisrõõmu ja armastust elu ja iseenda vastu. ning et minu Barcelona on midagi hoopis ägedamat, kui varem :) Õppetund No4: Ka tuttavad kohad võivad üllatada, kui hing uuele avatud on :)

hingele pai

nädalavahetus oli tõeline möödakarvapai.
algas häält ära karjudes seltskonnas, kuhu kuulumine on minu jaoks siiamaani arusaamatu privileeg. kuid kestnud juba nii pikalt, et muutunud traditsiooniks.
siis oli toimekas, spontaanne laupäev, mille õhtutundidel üks peapaelaga härra end mu südamesse laulis ning mille helged - päikeselised lõpuakordid siiani mu autos kõlavad.
ja siis pühapäevane kallis traditsioon, ebatraditsiooniliselt kõrge pulsiga kaunis, päikest täis metsas.
ja mõõnus rahulik õhtupoolik kõige toredamatega. täis tõsiseid jutte ja naeru..ja olemasolemist.
ning otsapidi öösse veninud jutud...mis ilmselt polnudki nii lihtsad ning mida ma seetõttu veelgi enam hindan. väga.

uitmõte..

tekkis täna siuke uitmõte, et kuidas see nüüd küll juhtus, et mitmed lapsepõlvepoisid...need ilusamad..ja lahedamad, kelle poole mõttes õhatud..on muutunud  kiilanenud ülekaalulisele kalduvateks keskealisteks meesteks.

et kas..mina, vb kellegi ammune lapsepõlveplika, olen kaa nii drastiliselt muutunud?

nv

lugesin reedel enda kohta, tantsukaaslaste poolt, kirja pandud asju. leidus paar mõtlemapanevat, aga mitte üllatuslikku, ütlemist..ja mõni üllatus ka..ja mõni naeruturtsatusi tekitav seik :D

peamiseks emotsiooniks jäi siiski hämming.
hämmeldus selle üle kui suure täienduse sai mu mõtteline "kaunite komplimentide list"
hämmeldus, et nad nii arvavad. minust?! nagu tõsiselt või?
ja soojus. see soesoesoe tunne, mille tahaks kuskile südame tagasoppidesse tallele panna, et saaks ta  üksildastel kurbusehetkedel kaissu võtta.

laupäev oli inspireeriv. pisiasjadest tekkis silmi särama panevaid uusi ideid, mõtteid ja soove. ja muidu oli chill. mugav, mõnus ja laisk.

ja tänase sombuse pühapäeva veetsin ma maailma kõige lahedama inimesega. inimesega, kes paneb mu südame armastusest kokku tõmbuma ja toob näole laia-laia naeratuse. kelle elujanu ja avastamisrõõm väikeste asjade üle, tuletab meelde mis üleüldse on siin maailmas oluline. kelle pärast ma olen valmis minema läbi tule ja vee. inimesega, kes mulle täna tundide kaupa naeratas!

mul on ikka kolossaalselt vedanud. tore kui sellised nädalavahetused mulle meelde tuletavad, kui häbematult õnnelik inimene ma ikkagi olen :)

kaunis

ärkasin seljavalu pärast ning juhtusin nägema imelist päikesetõusu.
tänane hommik oli roosa ja helge :)