"Depressiivsed" Eesti väikesaared 4-6 august

Kauaoodatud reisi alguses ennustasid kõikvõimalikud kanalid vihma ja erakordselt halba ilma. Muhus aga võttis meid vastu kergelt pilvine taevas ja üksikud vihmapiisad. Meie punane lennuk, edaspidi nimega Tank, pidas praamisõidu ilusti vastu ning enamvähem pidasid vastu ka minu äärmiselt õrnad närvid. Praamile sõites suutsin muidugi auto kaks korda välja suretada ning kerge ummiku tekitada, praamipoiste imestunud pilkudest rääkimata.

Kuna konkreetne päevakava puudus (ääärmiselt õnnestunud valik kusjuures) toimus esimesest teeotsast pööre vasakule ning Pädaste mõisas me olimegi. Kohale jõudsime täpselt ajaks, et varjualuse all kohvi juua ja paduvihma nautida. Meie vähemalt ei pidanud vihmakeep seljas muru riisuma, piirdusime õhust niiskunud suhkrust südame voolimise ja niisama muljetamisega. Kohv (või kaks) otsas ja vihm ka, sai veidi ringi vaadatud ning avastatud eriti ilusaid chillimiskohti. Mõisahärrale respect- koht on uskumatult ilus ja korras.

Edasi liikus tank Koguva külla. Kelle jaoks lapsepõlve- kelle jaoks üsnagi uued rajad. Rookatused ja rahvariided, meeletutes kogustes viinamäetigusid. Maitsev söök(ei, mitte teod) ja Austria(!) vein.Väike ja armas tuba peehme-pehme voodiga. Õhtuses paduvihmas batuudil hüppamine oli megavahva ja väga märg. Isegi ärkamine polnud väga raske, eriti kui sai metsseatopise valvsa pilgu all putru süüa ja kohvi juua.

Esimene hommikune peatus Eemu tuulikute juures. Suhteliselt tõsise ilmega omanik pani parajasti tibutavas vihmas oma nänni välja, näitas meile tuulikut ning ennustas, et ega palju kliente tol päeval ei tule. Samas talvel pidavat veel vähem olema :D

Ja ees ootaski Saaremaa. Karja kiriku leedi Gabriela ning paganlikud märgid kirikulaes. Jalgkurat ja katkestatud jalaga kolmjalg, nende kohta loetu pani mõtlema sellele kuidas kõik usud ja usundid ikka üksteisele sarnanevad. Kirikus müügil olevad klaaslatakad nendesamade märkidega andsid mõtte klaasipuhumiskass töökoda külastada. Pärast (ilmsest pilves ilma tõttu?) suletud Angla tuulikuid ja esimesi katsetusi kruusateedel me sinna jõudsimegi. Silt iseenesest suhteliselt märkamatu, nii et kuigi teadsime otsida, põrutasime ikka esimese hooga õigest teeotsast mööda. Tank ju ja natukene lennuk ka ;)

Klaasipuhumistöökojas olime suhteliselt ainukesed turistid ning kuna puhumist tol päeval ei toimunud, oli kunstnikul piisavalt aega meile asju seletada. Alates klaasisulatamisahju ehitusest ja elektritarbimisest kuni selleni kuidas mullid klaasi sisse saavad. (ja uskuge või mitte- just elektritarbimise jutus oli kohti kus mina jah-seda-ma-isegi-tean ilmel kaasa sain noogutada)

Edasi olid kruusateed. Kivised rannad ja pruunikassinine meri. Oli Tuhkana liivarand kuhu tuli pikalt läbi metsa matkata. Kõnnid ja kõnnid ning äkki lõppeb mets ning avar valge liiva ja imepuhta veega rand ongi sealsamas. Ja siis olid muidugi Panga pank, mis meie väsinud oleku ja oma tuulise iseloomu tõttu erilist muljet ei jätnud (Ontika on ju kõrgem ka ;)). Siis oli valik kas edasi otse mööda head laia teed Kuressaarde või läheks ja vaataks veel Ninase tuulikuid Piretit ja Tõllu. Ja kuigi ma tol hetkel seda kuigi heaks ideeks ei pidanud, on mul siiski meeletult hea meel, et me sinna läksime. Ja Eesti oma maailma lõppu ka ;) Ning mööda lehmarada ja läbi kadakavõsa Estonia hukkunute mälestusmärgi juurde. Need olid kohad, kuhu ilmselt muidu sattunud ei oleks.

Tore oli küll, aga Kuressaarde jõudis tank koos kahe puruväsinud ja meganäljase inimesega. Peene hotelli viimseni täistuubitud parklas, kuhu ma suure hooga sisse põrutasin, sai jälle tehtud imemanööverdamist, tõestades järjekordselt kahe inimese koostöö edukust. Ühtlasi said välikohviku kliendid tasuta tsirkuseetenduse koondnimetusega „Mees õpetab naist parkima“. (seda kus aroonia peitub, nemad muidugi ei teadnud) Seejärel söök ja veemõnud võisidki alata. Suur voodi ja Douro Messias. Öine pannkoogijaht Kuressaare kesklinnas seltsiks ülisuures kassid, kes lähemal vaatlusel rebasteks osutusid. Pannkooke saime lõpuks omaenda hotelli restoranist, mille kööki üks meist 10 minutit enne sulgemist sisse vajus. Ja vot NII maitsvaid pannkooke pole ma veel kunagi enne saanud. Roosilehtedega ja puha.

Järgmine hommik tervitas meid päikesepaiste ja mmmmeeldiva hommikusöögiga. Oma suurepärasest hotellitoast võtsime välja viimase ning alles keskpäeval liikusime Sõrve säärele. Mina ei mäletanud küll, et säär niiii pikk oli ega teadnud et sinna võib sõita mööda uskumatult ilusat rannikut pidi kulgevat kääärulist teed. (Oi kuidas mulle Saaremaa tee-ehitajad meeldivad) Ning siis avastasime veel kohalikke kruusateid, millest enamus täpselt meie tanki laiused. Õnneks ei tulnud vastu kedagi peale üksikute jalgratturite. Kruusateedel sõitmises olen ma igatahes kunn :)

Kuressaarest Kuivastusse sõitsime nii suure hooga, et saabusime kohale umbes tund aega varem kui arvestatud. Kinnitust leidis ka see, et liinibussidest möödakihutamisest pole mingit kasu, kui sul bronni ei ole. Praami järjekorras siiski ootama ei pidanud ning nii me mandrile jõudsimegi.

Jaa. JAA! Mulle meeldis nende kolme päeva juures absoluutselt kõik. Ja siis meeldis mulle veel surmväsinud peast Järve Selveri parklas oodata kuni kallis autovõtmetega tagasi tuleb. Tegelt ka ;)