Folk oli.. jah. Suurepärane. Eelmise aasta uudsus oli asendunud jah-just-nii-peabki-olema tundega. Neljapäevaöine sörk VLÜ kontserdile ning eriti hea punase veini otse pudelist manustamine. HULL tants. Lühidalt siis- folk oma tavapärases headuses (ja panete ikka tähele- folk mitte Folk ;) )
Selle aasta üks märkimisväärsemaid hetki oli minu jaoks Jaak Johansoni esinemine lõpukontserdil (kuna kirjutan/avaldan seda teksti ikka päris pikalt tagantjärgi, siis võin kommentaarina öelda, et tegemist oli sama looga, mis Öölaulupeol) Kontserditest kindlasti Paabel’i esinemine mustas kastis. Üldiselt aga peaks ütlema, et kui lõpukontsert (Ando ja sõbrad) tundubki olevat traditsiooniliselt üks erilisemaid terve ürituse jooksul siis lihtsalt ülieriliseks kujunes tegelikult kõige viimane Folgi üritus ehk lõpujämm telgis, kus kõik kohalolevad esinejad ennast täiega nautisid ning meie, pealtvaatajad, koos nendega. (Vana tuttava kommentaar: „ Kohe kade meel oli teid vaadata, kui te tantsisite“) Ahjaa. Jämm, mille muusikud omaalgatuslikult pühapäeval keset peoala korraldasid oli ka nagu PÄRIS FOLK kohe. Kusjuures üritusel koguti raha Viljandi loomade varjupaiga jaoks. Saadi ka.
Kokkuvõttes jäin mina ikka väga rahule. Mis ei üllata muidugi :)
0 rääkis kaasa:
Post a Comment