ving ja hala

Kange tahtmine on öelda lähedastele, et ma ei pane neile üldse pahaks kui nad Kuljuse juubelikontserdi(d) vahele jätavad. Ma ju võiks neile selgitada, et laval minu nägemine ei ole suure ja õilsa rahvatantsu juures üldse see kõige olulisem, aga vot ei ole tuju ega tahtmist :D Krt et ma ka ei õpi, et ei tohi mingitest asjadest liiga palju hoolida, sest see ei jää kunagi karistamata.

Nüüd olen täiesti mõttetu passimise pärast töiselt nõmedas seisus kus inimesed mulle kõvasti teeneid on pidanud tegema; emotsionaalselt tuleb sealtkandist juurde musti mitte punaseid palle; mõte sellest, et äkki saaks ma oma aega nii enda kui ka teiste jaoks kasulikumalt kasutada, ei anna ka rahu. Mitte et ma ei saaks aru, et olen ise liiga **** (no misiganes omadussõnu siia sisestada soovite) ja tahan asju, mis on out of my league, aga keegi oleks võinud seda mulle neli aastat tagasi öelda, või kolm, või kaks, või isegi pool aastat tagasi. Krdi palju aega oleks kokku hoidnud. No ja loomulikult oleks ma võinud seda ise kah taibata, dumbass :D Ning milleks siis on vaja seda legendi, et kohusetunne ja töötegemine ja teistega arvestamine loeb. S*ttagi, mina ei ole kunagi enne olulisi esinemisi reisile läinud, tervise pärast puudun ka kui ikka kohe kuidagi teistmoodi ei saa, teatrid-kinod-kultuuriüritused oodaku trennivaba aega ning isegi töögraafik on karmilt Kuljusega kooskõlas. Ainus järeldus mida mina sellest teha suudan on see, et ma olen ikka nii konkreetselt kehv, et isegi kõik kohalviibitud trennid ei suuda seda paremaks muuta..no ja seda kurba fakti oleks keegi targem võinud mulle otse öelda, oleksin kudumisklubiga liitunud või midagi :D

Ilmselt kohusetundest siiski saadan laiali lubatud meile ja palun oma lähedastel kuulutusi levitada, ise endale (järjekordselt) korrutades, et see jääb viimaseks korraks asja südamesse võtta. Äkki seekord jääb kah.

Irw..no ja kuna kirjutades emotsioonid jahtuvad, siis praegu tundub juba suhteliselt tragikoomiline, kuidas on võimalik aastaid uskuda millessegi, saada pähe kõikvõimalikel ebameeldivatel viisidel, ohverdada oma huvisid ja inimsuhteid ning sellele vaatamata korjata arhiveerimiseks kokku just armsad-head-kenad-positiivsed hetked. Heh, loogiline et ma ei vahetaks seda öist tantsu Rooma lähistel selle vastu, mida ma nüüd kontserdil tantsida ei saa (think)

Aga hoolida ma enam sellegipoolest ei viitsi. Ükski (või siis peaaegu ükski, sest never say never ) nendest armsatest hetkedest pole seotud selle nendega möödapääsmatult kaasaskäiva ja mind närviajava teguriga. Hooligu, kes tahab, mina kavatsen edaspidi ennast igatahes säästa :)

Aga nädalavahetusel oli elu ikkagi lill..ja laupäeval saab ballile :)