tudengipäevitamine

Mulle meeldivad tudengid. Põhimõtteliselt meeldivad. Ja väga.

Meeldib see, kui tatsad ringi rahvamassi sees ja ükskõik kuhu vaatad, igal pool on keegi, kes sulle naeratab. Ja isegi kui oledki mingil veidral põhjusel korraks nendest kõigekõigematest eemale triivinud, tunned ikka et olen ühes turvalises-sõbralikus-kergelt vindises kambas. Ja oled oma :) Ja mida aasta edasi, seda rohkem tuttavaid nägusid, seda rohkem rääkimistvajavaid asju ja suhtlemist. Deem..täiesti omas elemendis, ma ütlen :D

Esimest korda osalesin rongkäigus teistmoodi kui autokastis kõikudes. Nagu kursavennad tabavalt ütlesid- see ongi vist rohkem rebaste jaoks. Nemad peavad ennast kõrgustesse upitama, meil pole seda enam vaja (H). Nojah, tegelikult oleks ma vist ikka autos olnud, kui oleksin õigeks ajaks kohale jõudnud. Kuigi..siksiga mööda linna kihutamine on ka fun..teeme teine kord veel? :)

Öölaulupidu oli oma tuntud headuses veelgi parem. Aga kuna lood olid suhtkoht samad, mis alati, tuli seekord asukohta vahetada. Ei tea kas peaks vabandama muusikakõrgkooli ühendkoori ees, kelle seljataguse me laval konkreetselt ära rokkisime? Neeh..pigem mitte..ise on süüdi, et nad nii ägedad ei ole kui meie (tipikad..ja eriti meie kolm) :D Muidugi ei saa jätta mainimata minu debüüti räppijana ja seda, et üle pärast laulupeo lõppu olin ma läbinisti loksutatud ja üliemotsionaalne :D Mirr, ma vist rääkisin igast ilusaid asju sulle. Ma süüdistan kõiges alkoholi :P

Ja kõiges ülejäänud süüdistan ka alkoholi. Isegi selles, et ma Borati ajal pidin ennast surnuks haigutama, kuigi vahepeal oli naljakas ka jah. Ja vahepeal enne filmi oli ka naljakas. Aga..ma ei ütle mitte midagi. (plõks, Mirr :P)

Hirmuga mõtlen sellele, kas sel nädalal midagi asjalikku ka toimuda võiks :D

heh

Veider. Viimased nädal aega olen toitu ebaoluliseks pidanud ja pidevalt unustanud süüa, eile külmutusse vaadates oli kohvikoor ainuke asi, mis oli vähem kui nädal aega vana. Tegin siis väikese (toidu)poetuuri. Ja nüüd on mul paranoia- süüa ei taha endiselt, aga kogu aeg käin külmkapi juures ja kontrollin kas seal ikka on toitu juhuks kui isu peaks tulema :D

Eilne menüü koosnes siis ühest hommikusest kohvist ja lõuna paiku viru keskuse ja vabaduse väljaku vahel ära limpsitud lattest. No ei taha süüa noh. Ja kuss kõik, kes nüüd tahaksid mulle tervislike toitumisharjumuste kohta loengut pidada, ma tean kõike ise ka. Jätke mulle mu kevad :)

näuu..

Rattahooaeg on siis nüüd ametlikult avatud. Positiivsete emotsioonidega kusjuures. Kõik algas sellest, et rattakummid olid pärast pikka talve absoluutselt tühjad. Kohe nii tühjad, et ei kannatanud bensiinijaama ka sõita. Nii ma siis lükkasin oma kullakese käekõrval sinna. Ootasin veerand tundi kahe pensionärist tädikese järel, kes oma auto kumme tuunisid. Peale minu oli järjekorras veel kaks meesterahvast mingi autojubinaga, mis vajas läbipuhumist.Ütlesin neile, et nad võivad selle enne mind ära teha, sest ma ei teadnud kaua mul aega võib minna..selle pakkumise peale võeti mul ratas käest ära, pumbati kummid täis ja saadeti mind teele sõnadega "ega Sa ise vist poleks hakkama saanudki ;) ". Etnagu mismõttes? :P Noh, nad muidugi mässasid päris tükk aega..aga..loomulikult oleks ma ise ka hakkama saanud (H). Aga aitäh neile ikkagi..lahked inimesed mulle meeldivad :)

Ja keset ööd mööda raudteeliiprit jalutada meeldib mulle ka. Pikalt. Ja naerdes. Isegi kontsad ei seganud. Ja vastu tuli ainult üks rong :D

tinasõdur ja asjad

See õnnetu tinasõduri saaga hakkab ausalt öeldes ära tüütama. Milleks leierdada. Kogu aeg üks ja sama jutt. No minul tuleb ka aljošateemalisi artikleid lugedes soov vastu vaielda, kuna arvan, et ma tean eestlaste ja venelaste suhetest päris palju ja minu arvamus on just see kõige õigem, mida maailmale kuulutada (ok, tegelikult on see enamuse teemadega niimoodi, aga see selleks :P), aga üldisel püüan ma teadlikult sellel teemal võimalikult vähe sõna võtta, sest niiehknaa on tegemist surnud ringiga. Sellel teemal ei saavuta eestlased ja venelased kunagi üksmeelt. Mitte kunagi.

Olles enamuse oma teadlikust elust veetnud põlevkivipealinnas, kus eestlaste kontsentratsioon on tunduvalt hõredam kui nii mõneski muus kohas, ei üllata mind vene rahvusest inimeste puhul enam miski. Kohtla-Järvel elades olin ma muide siiralt veendunud, et venelased on äärmiselt edukad, andekad, töökad ja ilusad, sest just sellised olid venelased, kellega ma tihedamalt suhtlema juhtusin. Enamus mu edukamaid klassi-, kooliõdesid ja –vendi olid kuskiltkaudu vene juurtega. Ja enamasti oma juurte üle uhked. Miks olekski asi pidanud teisiti olema, kui nad olid tasemel sportlased, kena lauluhäälega, head matemaatikud, kirjutasid lõpukirjandid maksimumpunktidele jne jne. Lõppudelõpuks tantsis nii mõnigi neist eesti rahvatantse paremini ja hingestatumalt kui näiteks mina..ja tantsupeol nutsime me kõik ühtemoodi. Ja mingit rahvustevahelist vastandumist, isegi mitte kõige pisemat, ma ei mäleta. Kohati erinev mõtteviis- jah. Kardinaalselt erinev temperament- absoluutselt. Aga olles selle keskkonnaga harjunud, ei pannud ma neid erinevusi imeks, vaid võtsin seda loomulikuna. Sest see ju ongi loomulik. Võib-olla alguses panin imeks avaldusi teemal „mina olen venelane“ ja seda, et vahetundide ajal räägiti vene keelt, aga miks oleks see pidanud mind häirima?

Muidugi nägin ka teistsuguseid vene rahvuse esindajaid ja KJ-le kolides hoiatas vanem vend mind, et mõnes kohas on parem vait olla kui eesti keeles rääkida. Kuid üldiselt olid sellised kokkupuuted minimaalsed, et mitte öelda olematud. Isegi põhikooliõpilasena koolipeol olles, kui vene noorukid kaigaste ja kes-teab-millega-veel meie kooli ümber kogunesid(väidetavalt selleks, et mingeid eesti-vene kampadevahelisi suhteid klaarida) ja asi üsna ähvardav välja nägi, ei seostanud ma seda rahvusliku vaenuna. Lihtsalt üks poisikestevaheline tüli, mis suureks puhuti, et elu põnevamaks teha. Aga troppe leidub ju igast rahvusest. Ka eestlaste hulgas ja päris mitu :D

Aga vot Tallinnas…Tallinnas on vähe teistmoodi. Süüdistan kõiges ühikaelu. Seal puutusin ma kokku venelastega, kes jooksid öösel mööda koridori ja kriiskasid (kes ise ühikas elanud on, teab et siinkohal ma ei liialda); pidasid dushiruumis tunniajalisi vestlusi hoolimata sellest, et järjekord oli ukse taga; lagastasid ära WC ja köögi. Arvatavasti ma teen siinkohal paljudele venelastele liiga. Vabandust. Tõesti, tegemist on üldistusega, aga kui mu koridoris elas viis kuni seitse eestlast, siis nemad lihtsalt ei jäänud silma. Ja siinkohal ei taha ma kindlasti mitte öelda seda, et venelased oleksidki mingid läbujad. Olen endiselt veendunud, et üsna tihti on asi hoopis vastupidi. Tahtsin lihtsalt mainida, et Tallinnas saadud kokkupuuted venelastega, on olnud veidi teistsugused kui KJ-l kogetu.

Siinkohal tahaks tervitada oma superlahedat venelasest toanaabrit, kes oli hoopis teistsugune kui ülejäänud ühikakontingent, keda kirjeldasin. Ning kes kahe kooselatud aasta jooksul näitas välja lausa ebainimlikku tolerantsust, taludes minu kõikvõimalikke veidrusi :)

Ja kui asi lühidalt kokku võtta- mina olen Eesti patrioot. Mina Venemaale (ega ühessegi teisse riiki) sini-must-valget lehvitama ei läheks. Mina ei leia, et kujud oleksid olulised, pronksist siis või mitte pronksist. Mul on kurb, et vene-eesti segaseltskondades on tinasõdur üks teema mis alati päeva lõpuks üles võetakse ning milles iialgi üksmeelele ei jõuta. Ja tinasõdurist üldiselt on mul savi. Eestlaste venelaste suhetest ei ole.

Ja tegelikult sai see postitus mõttetult pikk. Ma arvan, et ma enam ei kirjuta :P

:)

Ei saa jätta mainimata, et tänane päev algas tunduvalt paremini kui eilne ;) Ja muidu oli ka normaalne. Koolis oli vahva. Mikromakro, mille õppimiseks ma ennast hommikul voodist välja ei suutnud ajada, jäi ära :D Laborid sain tehtud. Ja isegi soomlased jõudsid kõigest tunniajalise hilinemisega kohale ja me tegime neile tunniajalise eksklusiivekskursiooni.

Ja trennist ei hakka üldse rääkimagi :P

niuniu

Joosep says: mis siis maailmal viga on?
Katariin..Särasilm @wrk // kogu maailm on hulluks läinud ja mina olen ainuke normaalne.. says: vot seda küsi maailma käest
Katariin..Särasilm @wrk // kogu maailm on hulluks läinud ja mina olen ainuke normaalne.. says: mida ta paneb näkku siis koguaeg

<-- vot selline päev oligi :D

:P

Mäletan, kuidas legendaarne õpetaja Jõumees tavatses mulle öelda: "Et sulle keele otsa vill tekiks!"

..tõsi ta ju on..mölapidamatus hakkab saavutama hoomamatuid mõõtmeid :D

nurrr...

Mingi eriti lebo nädalavahetus oli..magasin tasa kahe viimase nädala unevõla ja veel natuke jäi ette varuks ka :P

Praegu võiks ka millegi asjalikumaga tegeleda, aga selle asemel joon tökatkanget kohvi (loomulikult vastu ööd, mida te siis arvasite), vaatan Bondi, pesen pesu, loen Kaplinskit ja mõtlen sellele, et eesolev nädal viib mu arvatavasti hullumeelsuse äärele. Et veel hullemaks kui tavaliselt? Arvatavasti küll.

Aga mul on maailma kõige ilusamad punased kingad, mida ma ei raatsi ikka veel jalast ära võtta. Ja eile õhtul vaibale aetud punasest veinist ei jäänud plekki. Ja ilm on endiselt suurepärane. Ja mul on maailma parim perekond. Ja muud sellised pisiasjad. Üldiselt...elu on lill noh. Nagu viimasel ajal kombeks.


heheh...ja tudengite kevadpäevad algavad järgmisel esmaspäeval :D Ja Oliver lubas mulle lõpuks mu sünnipäevakingituse ära tuua...noh..ega sellest kaheksakuulisest hilinemisest pole midagi ju ;)

kainest peast tantsivad ainutl rahvatantsijad :D

Eile õhtul kolisin digisignaalide õppimiseks põrandale, et on nagu vähe teistsugune keskkond ja vb ei tule uni nii hullusti peale. Kvanteerimine. Digisiinus,-koosinus. Kahekordne DFT, neljakordne DFT.. ja siis oli mingi hetk ärkamine. No tere hommikust- põrandale õpiku ja läpaka taha magama jääda. Õnneks ei olnud veel päris hommik, nii et ma jõudsin voodis ka veidi magada. Transformantalgoritmist ja maatriksalgoritmist jõudsin enne kontrolltööd küll ainult und näha, aga õnneks oli küsimuseks signaali diskreetimine..see on see õpiku esimene osa, mida nagunii keegi kunagi ei loe, eksole :P

viiitsin vä?

köhhköhh..

et mis te arvate, et ma päriselt viitsingi digisignaalide töötlemist õppida? hiljem viitsin. kavatsen kohe hommikuni viitsida kui vaja on. ja siis ma viitsin veel kooli ja tööle minna. ja trenni viitsin minna. ja kui eriti hästi läheb, siis viitsin äkki isegi tantsida ka. tavaliselt ei viitsi noh. aga tantsin ikka.

Aga nädalavahetusel ma viitsisin. Võis juhtuda, et ma vahepeal väitsin midagi vastupidist, aga see oli arvatavasti kunstiline liialdus, mille tingisid seniavastamata lihasgrupid mu kehas, mis endast mitte just kõige meeldivamal moel märku andsid. Aga südames ma viitsisin. Viitsisin tantsida laupäeval oma tuttuute tantsususside varbad katki (kulus kõigest 7h tantsu), viitsisin isegi veel pühapäeval kahe erineva sussiga. Ja teate mis..ma nautisin iga minutit sellest :) Peaaegu.

Sellest pole mõtet vist isegi rääkida, et seltskond oli superluks ja Vändra on üks tõeliselt armas pisike kohake. Ega sellest, et esmaspäeval ma surin lihasevalu kätte :D
Nädalavahetusel sain ma:
*põlve peale suuuure sinika
*üle pika aja sauna (Y)
*naerda nii, et kõht kõveras
*mõne tantsusammu natu selgemaks
*päris korralikult keelt teritada (sorry kõik, kelle kallal ma seda liiga intensiivselt tegin, ma ei mõelnud seda tegelikult halvasti ju ;) )
*väga hästi süüa (siinkohal tervitaks kokatädisid)
*Vändra vahel hängida
*öösel metsavaheteel sõita kiirusega 30km/h samal ajal BSB kuulates :D
*karaoket laulda
*unevõlga kasvatada
*mitte õppida mikro- ja makroökonoomikat
*muffinitesse küünlaid toppida :D
*oksendamiseni otsapandjatset (kes teavad, need teavad)
*paljupalju muid meeldivaid emotsioone :)


Nimekirja on lubatud täiendada ;)