juhhei

Eile vihastasin ennast seaks, kui inglise keele teaduskeele test raiskas oodatud poole tunni asemel poolteist tundi mu äärmiselt unisest elust. (Sellest, et täitsa ilma asjata ennast kooli vedasin ja unesegasena ringi kondasin otsides magistritööde kaitsmist, millel osalemiseks oleks pidanud ajateljel nädala jagu edasi liikuma, ma ei räägigi.)

Igatahes- meie keeletädid pole viimase viie aasta jooksul põrmugi muutunud. Tegelikult ka.

I vaatus
Testile regamine nägi välja järgmiselt- seisad 40 minutit kabineti ukse taga sabas. Saad sisse, paned oma nime paberile kirja ja kõnnid välja. Kusjuures- kabinetis istub kolm tädi, sisse saavad inimesed ühe- või äärmisel juhul kahekaupa. Ei saa aru kuidas tänapäeva infoühiskonnas mingit paremat varianti ei suudetud välja mõelda.

II vaatus
Mitusada inimest passib audika ukse taga ning kui väljakuulutatud kell kukub, siis hakatakse neid selle sama eelpoolmainitud nimekirja alusel sisse kutsuma. Tegevus näeb välja umbes selline- Tädi uksel: "SeejaSee. Kas SeejaSee on kohal? SeejaSee? Ahnäe, tulebki. Näidake dokumenti." või "Oi, mis nimi see siin on?" küsib kahe-kolme kõrvalseisja käest. (korrata u 200x)
Kujutate ette kaua säärane tegevus aega võtab?!
Siis muidugi juba rebaseajal mulle arusaamatuks jäänud reegel, et kui oled testiga varem valmis saanud, siis võid selle ära anda ainult eeldusel, et istud rea otsas. Kui oled keskel, siis passi kuni kõik ülejäänud on valmis. Samuti lärm mobiiltelefonide üle laual- nagu kellelgi peaks olema huvi spikerdada testil, mis sisuliselt määrab su taseme järgi gruppi. Nagu mis mõttes? Ning kui nad siis viiekesi ei suutnud otsustada, mis info tudeng ikkagi peab testilehele kira panema, nii et lõppkokkuvõttes pidi sinna pool elulugu kirjutama, suutsin ainult oiata.

Lõppkokkuvõttes ei sobinud mulle ükski nende poolt pakutav aeg kah. Epic fail!

blärts

Viimasel ajal peab ennast kirjutama sundima. Selleks, et asju ära ei unustaks. Siis kirjutangi- kalendermärkmikusse, mobiiltelefoni, märkmepaberitele, outlook'i.. Ainult blogimiseks on aina raskem ja raskem mahti leida.

Nädala raport:

* Esimesel septembril rebasekarju nähes tõsiselt ehmatatud.
* Ülikooliaastad mõtted kokkuloetud ja oiatud.
* Trennist lihasvalu omandatud.
* Esimene esinemine, väga purjus rebastele, esinetud.
* Kõigis loengutes viibitud. Peaaegu
* Esimene õpik raamatukogust koju tassitud.
* Kursavendade mõnitamine eelnevas punktis toodud tegevuse tõttu talutud.
* Ergonoomika loengus igavusse surdud.
* Kopli õppehoones viie aasta jooksul esimest korda käidud. Hommikul kell 8. Vääga kole!
* Kolmel õhtul nädalas poolsurnult ja täiesti apaatselt kodus voodisse kukutud.
* Ühel õhtul ohtralt veini tarbitud. Boonusena kunst ja juust!
* Lapse(*) ja mehega loomaaeda külastatud.
* Nädalavahetuse kvaliteetaeg täiuslikult ära kasutatud.
* Boonusena meelde tuletatud, mis on TEGELIKULT oluline.

(*)- no ma ju ometigi ei pea siia kirjutama, et tegemist pole isikliku lapsega? kelleks te mind peate.


Idüll. Loen mina rahulikult kodus diivanil raamatut kui rõdu äärele kappab orav. Jääb seisma- üks käpp maas ja teine rinnal. Vahime tõtt. Tükk aega. Skypes leiab aset vestlus:

K says: saad aru
K says: orav seisab juba viiendat minutit rõdu äärel ja hoiab ühe käpaga rinnast kinni
P says: sai südari äkki?

Mine sa hullu tea, ehk oleks pidanud kiirabisse helistama?!

eriline ÖÖ

Ei näe erilist mõtet kirjeldada. Kõik olid ju seal ja kes ei olnud, vaatasid telekast. Ning kes telekast ei vaadanud, neid ilmselgelt ei huvita ka minu arvamus asjast. Ise ma seda vaevalt unustan.

Tahtsin ainult ära mainida, et kogu mu pere oli seal koos meiega. See ei olegi nii tavaline juhus ning mul on tohutult hea meel, et nii läks. 20 aastat tagasi olin ma ju alles napilt kolmene, siis sai Toilas "rahvarindel" käidud. Siis ma veel Alo Mattiisenist suurt ei teadnud, usun et tegin selle nüüd kuhjaga tasa ;)

Ja kui kõlas lugu "Ei ole üksi ükski maa", hakkasin alateadlikult otsima neid samu kalleid, kes juba päris pikka aega kaks korda aastas tudengite öölaulupidudel mu kõrval on olnud. Noh, neid kalleid, kelle poole sa täpselt tead milliste sõnade ajal vaadata. Kes teevad minu jaoks Pärnumaast Pärnumaa, Virumaast Virumaa ja nii edasi :) Kahjuks oli teisipäeva öösel veidi palju rahvast, aga eks september ole alles ees. Mirrut-Aivarit siiski nägin, no ja nii mõndagi teist kaa :)

Ja veel eile õhtul jalutasime kallimaga mööda tänavat ümisedes "Peataage..Lasnamäe"

Depressiivsed Eesti väikesaared ehk Pipi rongidega merehädas eriti vihmane variant.

Laupäeval istusime Naissaarel merehädas. Ilm oli halb ja saarelt minema ei saanud, kuna preili Monica pirtsutas ning keeldus randumast ja piirivalvurid arvasid, et kui nad ühe kaatritäie rahvast laevale viivad, siis sellest piisab. Ja kas ma ikka ütlesin, et ilm oli halb? Nojah. Kõik laupäevased plaanid vastu taevast. Või noh..lükkusid umbes kuus tundi edasi lihtsalt. Lisaboonusena köha ja nohu, sadamakail piirivalvekaatri tagasitulekut oodates. Jep. Meie olime ühed esimestest, kes esimesest (ja ainukesest) satsist maha jäid. Kõva tund aega ootasime entusiastlikult seal vihma käes. Samal ajal sõidutasid naeratavad veetaksojuhid Monica kõrval ankrus olevalt kuunarilt rahvast maale. Juhei! Isegi Jääger ega Kapten Morgan suutnud meid külmetusest hoida. Igavusse suremisest aga päästis rongimäng, ilma milleta mina enam kodust välja minna ei julge. Eesti väikesaartele vähemalt. Aga muidu oli vahva. Reedeõhtune tantsumaraton eriti :)

Ning lõpuks laupäevaõhtul mandril suurepärast veini juues, fondüüd süües ja värskes õhus chillides tundus elu ikka suhteliselt lill :)

täiesti tähtsusetu vananemine

Sünnipäev oli tore algusest lõpuni. Algus eriti ;) Ja lõpp. Ning vahepealne osa kaa :). Mainimist vääriks kindlasti fakt, et minu sünnipäevahommikul saime endale digiTV. Koristamine ja poodlemine olid sellised paratamatud tegevused, mis kahekesi ei võtagi nii palju aega. Või noh... Ja siis veel lõuna kalli õeraasuga. Ja kõige ägedamad külalised, kes pidid mu viimase minuti kokkamise pärast nälga kannatama. Ja boolid. Retseptid olid iseenesest lihtsad:

Bool No1- puuviljad + Vana Tallinn + Hispaanias valmistatud venekeelse sildi ja kirikupildiga (gagor) punane vein + 7Up

Bool No2- puuviljad + Rahva(?) viin + kirsiliköör + kirsisiider

Ja mütsid olid. Ja vennaraas ja Kati ja Sandy (noh teate küll, see awwwwww) :) Ja arutelud teemadel küüslauguvõi higistamine vs pudru nutmine; seks jõehobudega jne. Mmmõnus ühesõnaga :)

Ahjaa, unustada ei saa ka kingitust. Oi, sõbrad, te näitasite tõelist taset ;) Te nagu tunneks mind läbi ja lõhki. Hispaania veini koolituse läbinuna suutsin peaaegu silmapilkselt (või siis pärast paari silmapilgutust, kuna booli oli juba üksjagu joodud) kindlaks teha, et tegemist oli eranditult eriti heade veinidega. Kõik seitse pudelit :D Praeguseks hetkeks võin kinnitada, et ma ei eksinud. Tõsi, üks pudel ootab veel oma järge :D (edited: otsas. viimase pudeli sisu lahkus meie hulgast vabariigi taasiseseisvumispäeval. hea oli)

Arusaadavatel põhjustel oli järgmisel päeval hiline ärkamine, millele järgnes kiire koristus ja tanki pagasiruumi täitmine ebavajalike asjadega. Ees ootas õhtu pere seltsis, mille märksõnadeks võiks olla Sandy ning ruigav siga :) See, et mu perekond on super ning nendega koos meeletult hea, pole ju iseenesest enam mingi uudis.

"Depressiivsed" Eesti väikesaared 4-6 august

Kauaoodatud reisi alguses ennustasid kõikvõimalikud kanalid vihma ja erakordselt halba ilma. Muhus aga võttis meid vastu kergelt pilvine taevas ja üksikud vihmapiisad. Meie punane lennuk, edaspidi nimega Tank, pidas praamisõidu ilusti vastu ning enamvähem pidasid vastu ka minu äärmiselt õrnad närvid. Praamile sõites suutsin muidugi auto kaks korda välja suretada ning kerge ummiku tekitada, praamipoiste imestunud pilkudest rääkimata.

Kuna konkreetne päevakava puudus (ääärmiselt õnnestunud valik kusjuures) toimus esimesest teeotsast pööre vasakule ning Pädaste mõisas me olimegi. Kohale jõudsime täpselt ajaks, et varjualuse all kohvi juua ja paduvihma nautida. Meie vähemalt ei pidanud vihmakeep seljas muru riisuma, piirdusime õhust niiskunud suhkrust südame voolimise ja niisama muljetamisega. Kohv (või kaks) otsas ja vihm ka, sai veidi ringi vaadatud ning avastatud eriti ilusaid chillimiskohti. Mõisahärrale respect- koht on uskumatult ilus ja korras.

Edasi liikus tank Koguva külla. Kelle jaoks lapsepõlve- kelle jaoks üsnagi uued rajad. Rookatused ja rahvariided, meeletutes kogustes viinamäetigusid. Maitsev söök(ei, mitte teod) ja Austria(!) vein.Väike ja armas tuba peehme-pehme voodiga. Õhtuses paduvihmas batuudil hüppamine oli megavahva ja väga märg. Isegi ärkamine polnud väga raske, eriti kui sai metsseatopise valvsa pilgu all putru süüa ja kohvi juua.

Esimene hommikune peatus Eemu tuulikute juures. Suhteliselt tõsise ilmega omanik pani parajasti tibutavas vihmas oma nänni välja, näitas meile tuulikut ning ennustas, et ega palju kliente tol päeval ei tule. Samas talvel pidavat veel vähem olema :D

Ja ees ootaski Saaremaa. Karja kiriku leedi Gabriela ning paganlikud märgid kirikulaes. Jalgkurat ja katkestatud jalaga kolmjalg, nende kohta loetu pani mõtlema sellele kuidas kõik usud ja usundid ikka üksteisele sarnanevad. Kirikus müügil olevad klaaslatakad nendesamade märkidega andsid mõtte klaasipuhumiskass töökoda külastada. Pärast (ilmsest pilves ilma tõttu?) suletud Angla tuulikuid ja esimesi katsetusi kruusateedel me sinna jõudsimegi. Silt iseenesest suhteliselt märkamatu, nii et kuigi teadsime otsida, põrutasime ikka esimese hooga õigest teeotsast mööda. Tank ju ja natukene lennuk ka ;)

Klaasipuhumistöökojas olime suhteliselt ainukesed turistid ning kuna puhumist tol päeval ei toimunud, oli kunstnikul piisavalt aega meile asju seletada. Alates klaasisulatamisahju ehitusest ja elektritarbimisest kuni selleni kuidas mullid klaasi sisse saavad. (ja uskuge või mitte- just elektritarbimise jutus oli kohti kus mina jah-seda-ma-isegi-tean ilmel kaasa sain noogutada)

Edasi olid kruusateed. Kivised rannad ja pruunikassinine meri. Oli Tuhkana liivarand kuhu tuli pikalt läbi metsa matkata. Kõnnid ja kõnnid ning äkki lõppeb mets ning avar valge liiva ja imepuhta veega rand ongi sealsamas. Ja siis olid muidugi Panga pank, mis meie väsinud oleku ja oma tuulise iseloomu tõttu erilist muljet ei jätnud (Ontika on ju kõrgem ka ;)). Siis oli valik kas edasi otse mööda head laia teed Kuressaarde või läheks ja vaataks veel Ninase tuulikuid Piretit ja Tõllu. Ja kuigi ma tol hetkel seda kuigi heaks ideeks ei pidanud, on mul siiski meeletult hea meel, et me sinna läksime. Ja Eesti oma maailma lõppu ka ;) Ning mööda lehmarada ja läbi kadakavõsa Estonia hukkunute mälestusmärgi juurde. Need olid kohad, kuhu ilmselt muidu sattunud ei oleks.

Tore oli küll, aga Kuressaarde jõudis tank koos kahe puruväsinud ja meganäljase inimesega. Peene hotelli viimseni täistuubitud parklas, kuhu ma suure hooga sisse põrutasin, sai jälle tehtud imemanööverdamist, tõestades järjekordselt kahe inimese koostöö edukust. Ühtlasi said välikohviku kliendid tasuta tsirkuseetenduse koondnimetusega „Mees õpetab naist parkima“. (seda kus aroonia peitub, nemad muidugi ei teadnud) Seejärel söök ja veemõnud võisidki alata. Suur voodi ja Douro Messias. Öine pannkoogijaht Kuressaare kesklinnas seltsiks ülisuures kassid, kes lähemal vaatlusel rebasteks osutusid. Pannkooke saime lõpuks omaenda hotelli restoranist, mille kööki üks meist 10 minutit enne sulgemist sisse vajus. Ja vot NII maitsvaid pannkooke pole ma veel kunagi enne saanud. Roosilehtedega ja puha.

Järgmine hommik tervitas meid päikesepaiste ja mmmmeeldiva hommikusöögiga. Oma suurepärasest hotellitoast võtsime välja viimase ning alles keskpäeval liikusime Sõrve säärele. Mina ei mäletanud küll, et säär niiii pikk oli ega teadnud et sinna võib sõita mööda uskumatult ilusat rannikut pidi kulgevat kääärulist teed. (Oi kuidas mulle Saaremaa tee-ehitajad meeldivad) Ning siis avastasime veel kohalikke kruusateid, millest enamus täpselt meie tanki laiused. Õnneks ei tulnud vastu kedagi peale üksikute jalgratturite. Kruusateedel sõitmises olen ma igatahes kunn :)

Kuressaarest Kuivastusse sõitsime nii suure hooga, et saabusime kohale umbes tund aega varem kui arvestatud. Kinnitust leidis ka see, et liinibussidest möödakihutamisest pole mingit kasu, kui sul bronni ei ole. Praami järjekorras siiski ootama ei pidanud ning nii me mandrile jõudsimegi.

Jaa. JAA! Mulle meeldis nende kolme päeva juures absoluutselt kõik. Ja siis meeldis mulle veel surmväsinud peast Järve Selveri parklas oodata kuni kallis autovõtmetega tagasi tuleb. Tegelt ka ;)

folk- 24..27.07

Folk oli.. jah. Suurepärane. Eelmise aasta uudsus oli asendunud jah-just-nii-peabki-olema tundega. Neljapäevaöine sörk VLÜ kontserdile ning eriti hea punase veini otse pudelist manustamine. HULL tants. Lühidalt siis- folk oma tavapärases headuses (ja panete ikka tähele- folk mitte Folk ;) )

Selle aasta üks märkimisväärsemaid hetki oli minu jaoks Jaak Johansoni esinemine lõpukontserdil (kuna kirjutan/avaldan seda teksti ikka päris pikalt tagantjärgi, siis võin kommentaarina öelda, et tegemist oli sama looga, mis Öölaulupeol) Kontserditest kindlasti Paabel’i esinemine mustas kastis. Üldiselt aga peaks ütlema, et kui lõpukontsert (Ando ja sõbrad) tundubki olevat traditsiooniliselt üks erilisemaid terve ürituse jooksul siis lihtsalt ülieriliseks kujunes tegelikult kõige viimane Folgi üritus ehk lõpujämm telgis, kus kõik kohalolevad esinejad ennast täiega nautisid ning meie, pealtvaatajad, koos nendega. (Vana tuttava kommentaar: „ Kohe kade meel oli teid vaadata, kui te tantsisite“) Ahjaa. Jämm, mille muusikud omaalgatuslikult pühapäeval keset peoala korraldasid oli ka nagu PÄRIS FOLK kohe. Kusjuures üritusel koguti raha Viljandi loomade varjupaiga jaoks. Saadi ka.

Kokkuvõttes jäin mina ikka väga rahule. Mis ei üllata muidugi :)

vaikus enne tormi

Kohe kui pilte saan, annan aru oma suvistest tegemistest :)


***

edited 22.08 kell 04:57- krt pildid jäid mälupulgale. Tekstiga ei viitsi enam venitada- draft vedeleb juba mitu päeva wordi dokumendina mu töölaual :P

Kas teie usute, et pilvistel päevadel päike ei tõusegi?

puhata ja mängida..

Et siis puhkus või. Kestis aktiivselt enamvähem nädal aega, ülejäänud osa kulus peamiselt magamiseks.

Ametlikult algas puhkus Kumu ööga, kus kustumatu elamuse jättis ansambel Köök.

Järgmine hommik venis pealelõunani, mil väike auto sai trääni täis (sh ntx roosa kelk) ja sõit Pärnu-Jaagupisse mojitosid jooma. Terve tee sadas vihma, kuid see jäi ka ainukeseks vihmaks..kuni jaanipäevani muidugi.

Järgmine päev oli tihe. Esialgu viis tee meid läbi Pärnu hommikusse Kablisse otse peenralt maasikaid sööma..ja basiilikut ja salatit ja murulauku. Loomulikult pidi vaatama kuidas arbuusid kasvavad ning varbaga ära proovima, et merevesi ujumiseks ikka liiga külm oli. Edasi ootas meid Mulgimaa ning viimase läbisõidukohana Tartu. Öisesse sihtkohta KJ-le jõudsime umbestäpselt selleks ajaks kui navi ennast öörežiimile lülitas (oh neid valgeid suveöid). Kokku sai sõitu veidi alla 500km, mis minusuguse amatööri puhul on ühe päeva kohta ilmselgelt liig. Idas autost välja astudes olid jalad ikka päris valusad :) Aga uskumatult vahva oli näha ja näidata lapsepõlvekohti, lasta endale raamatut ette lugeda ja värskeid maasikaid suhu toppida :D

Jaanipäev/-öö möödusid rahulikult-vihmaselt. Öised tantsud aga ei jäänud sellegipoolest ära. Ime kah, et mu hüppeliiges muru peal valssi tantsides kuidagi paraneda ei taha.

Seejärel oli aega puhata ja mängida, käia lõpuaktusel millelt puududa ei tohtind, armuda IMEARMSATESSE kutsudesse, 5 tundi kappi kokku panna ja teha muid asju. Tagatipuks pühapäevahommikul kell pool kuus üles tõusta ning rabas ringi tatsata, laukas ujuda ning tornis võileibu süüa. Jah. Elu on lill.