irw

interneti kadumine kontoris keset tööpäeva, viis maailmalõpu-teemalise diskussioonini. itimehed ma ütlen!

iLike!

lnd

käisin vahepeal londonis*, kasteate.
kroonika mõttes mainiks, et ma endiselt lihtsalt ARMASTAN seda linna. selle kirju rahvamassi umbisikulisust ja mõtet sellest, mida kõike võib juhtuda kui lased ennast sellel suurlinnaliikumisel kaasa viia.

ilmselt mõjus metropoli umbisikuline vabadus mulle sellevõrra emotsionaalselt tugevamalt, et haakub üsna hästi seisundiga, kus oma elus olen- maailmal on hetkel niii palju pakkuda, oska lihtsalt välja valida ja vastu võtta. usaldada ja kaasa minna.

ja kuigi võiks arvata, et see vabadus on lihtne taluda, siis..üllatus-üllatus alati polegi.
ei, ma ei ütle et ma ei naudi. hetkel, naudin, kahesajaga. aga ma ju tean, et see saab millalgi läbi. mis pärast seda saab. vot see on vaja alles välja mõelda.




*- lühidalt nägi reis välja nii: shoppamine, hea kohalik söök, shoppamine, perekond, muuseumid, shoppamine, starbucks, maailma parimad scallopid mingis suvalises vietnami sööklas, shoppamine (mm)

sügis, tuleb välja, on kaa lahe aastaaeg!

just selliseid nädalavahetusi ongi vaja, mõistmaks et ka sügises on oma võlu :)

lugemispäevik

ma arvan, et kui see raamatusari ka ei jõua mu lemmikraamatute listi, siis mitte sellepärast et ta poleks mulle mõjunud. vastupidi. võib-olla mõjus liigagi. ja võib-olla tiris see kuskilt plahvatavate pommide, verise võitluse, üllaste aadete ja kurja vägivalla vahelt välja mingid salajased mõtted, igatsused, soovid, millega ehk polekski tahtnud selles külmas sügisilmas kokku puutuda

ja äkki olen mina imelik, kui ma vabadusvõitluse, poliitiliste intriigide, erinevate ühiskonnamudelite, demokraatia ja autoritaarsuse, hea ja kurja võitluse ning saja muu mõtte asemel, mida nois raamatuis kirjeldatu kahtlemata esile peaks kutsuma, valisin selle kõige isiklikuma lähenemise. võiks isegi öelda, et kõige labasemalt hollivuudilikuma. huvitav, mida see minu kohta ütleb.

vot ei saanud enne magama minna kui see öeldud.


need raamatud, muide

jah, ma tean et võiks diibimaid raamatuid lugeda. aga hetkel on siiski raamatud see koht, kuhu reaalsusest põgeneda tegemaks ajule restarti, pure entertainment

quote esmaspäevast

"sul oli silt puudu: This girl, you see, is as free as free can be"

lihtsalt et ma ära ei unustaks, millisena ma vahetevahel paistan. tore, et leidub inimesi, kes näevad, mõtlevad ja julgevad seda ka välja öelda :)



täna, reedel, pole üldse enam selline tunne.

..

Minu suurim tänu inimesele, kes leiutas pabertaldrikud :D


A muidu on Mu Elu niiiii Fantastiliselt Äge, et seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Tule, vaata mulle silma ja sa näed ;)

blah

olin vahepeal lukus ja nördinud oma privaatsuse rikkumise pärast. a siis mõtlesin, et savi, äkki juhtus kogemata.
nii, et vaadake-lugege terviseks, kui huvi on :D

s u v i

kui oled avatud, siis juhtub kogemata toredaid asju. see on nüüd järjekordselt tõestatud!

näiteks istud suure maantee ääres ja teed tööd(olles enne kihutanud linna poole peas mustmiljon muud mõtet-plaani) ning juhuslikult pillatud küllakutse päädib veinijoomisega hämaras, äikesest ümbritsetud rannas. vesipiibutamisega sumedast suveööst sooja hommikusse. ja rääkimisega ja rääkimisega. jah, mulle meeldib ju rääkida :D

ja ööbimisega tõelises nukumajas, kuulates kuidas ennenägematult võimas äikesevihm vastu katust krabiseb. ja uute imeliste kohtade avastamisega. ja pealelõunase hommikuujumisega privaatrannas millimallikate vahel. ja kerge päikesepõletusega, mis saadud paadis loksudes.

ja otseloomulikult saatis kõike seda mu viimase aja mantra.

ps: ja maaaailma kõige ilusamat vannituba nägin ma ka!

kohe lähen lõhki

..ja mitte selle koogihunniku tõttu, mis nv jooksul genereeritud sai (400g toorjuustu +24 muna +2.2 l vahukoort + 1.75kg suhkrut = suuur loomepuhang, küpsetamisnauding ja populaarsus sõprade hulgas ;))


Kohe lähen lõhki sellest Positi(i)v(s)usest, mis mu sees pulbitseb. Üks katkise kitarriga kutt laulis mu laupäeval ekstaasi äärele ning  mängib mu peas vahetpidamata siiamaani. Pärast kontserti istusin ja olin tükk aega vait. Ning minu puhul, kes on viimased kolm nädalat vahetpidamata korranud mantrat NiiToreNiiLaheNiiiiToreNiiiiÄge, kõigile kes vähegi kuulata on viitsinud, oli see vaikusehetk ehk isegi võimsam reaktsioon, kui nondel lava ees nutvatel fännidel. Ma oleks ka tahtnud nutta, aga ei suutnud. Liiga õnnelik oli olla. On olla.

Ma olen niii õnnelik, et ma Lätti sattusin. Et mul oli seal ringihängimiseks erakordselt tore seltskond. Et draakonid laulsid otse mulle. Et vihm põhikontserdi ajaks järgi jäi. Et edasi-tagasi sõit läks nii ruttu ja lõbusalt. Et ma jõudsin kõik muud nv plaanid rohkem kui täidetud. Et Maailm on niii ilus ja hea. Et..et..


Ehk sel nädalal saab emotsionaalses mõttes veidi rahulikumalt läbi. Mitte, et ma ei naudiks neid positiivsuselaineid, aga..veidi väsitav on :)

mmm..

Kas see, et ma tulen pärast trenni koju ja mul on actually külmkapis midagi, millest süüa teha ja see söök actually maitsebki hästi, tähendab et ma hakkan lõpuks ometi täiskasvanuks saama?

Kes oleks arvanud, et 9km-st jooksust võib väheks jääda. Mulle? Spordivihkajale?

Ja kes oleks arvanud, et elus juhtub niiiii palju, niiiii vapustavalt toredaid asju :))

Kirjutada pole aega, elada on tarvis ;)