jaaa! Õel oli õigus :D Mul on ERITI hea tuju praegu!

Lihtsalt kõndisin mööda tänavat. Kõrvaklappides hakkas mängima random lugu. Ja plaks! Naeratus tahtis lõualuu paigast viia.

Üks vastutulev tädi peatas mu kinni ja ütles: "Neiu, te näete nii õnnelik välja". Ja teate mis, tal oli vist õigus :)

Merxu says:
a vahel ongi hästi paha selleks, et siis kui hea hakkab, siis oskaks nautida

ving

Täna ma vihkan esmaspäevi. Esmaspäevi kui hommikul, pärast rahutut und, pead ennast soojast kaisust välja ajama ja pooletunnise trollisõidu järel ikka veel uneledes kontorisse minema. Esmaspäevi, kus pärast arvuti avamist avastad sada miljonit tegemistvajavat asja (mis siis et enda arust tegid nädalavahetusel palju ära juba) ning tead et neljapäevahommikuse lennuni on liiga vähe aega, et kõike tehtud saada. Ja tunned kuidas tund-tunnilt rõhub arvutikiirgus aina enam. Ja õues on halb ilm. Vitamiinide närimine annab mingigi lootuse, et sa ei jää enne reisi grippi või millesegi veel hullemasse.

Ja ainsaks lohutuseks on teadmine, et järgmisel nädalal jääb esmaspäev ära (sest nädalapäevadel ei ole lihtsalt tähtsust).

brrr..

hommik

Ärkamine oli ERITI mõnus. Hommikusöök rikkalik. Päike paistab ja maailm tundub olevat elamiseks täiesti mõnus paik :)

varemkirjutatud klassikaline läila sõbrapäevapostitus

Mul on neli maailma parimat sõpra. Juhuslikult kannavad nad minuga sama perekonnanime. Ühest neist olen hiljuti juba kirjutanud, teised on sama head. Tegelt ka.

Siis on mul veel üks sõber, kellega ma tunde räägin. Kõigest peaaegu. Ta lihtsalt teab peaaegu alati neid õigeid asju, mida öelda. Vahel teab isegi hirmutavalt hästi.

Ja siis on üks naine, kelleta oleks maailm värvivaesem. Kellega on samaväärselt lõbusad nii mahlapeod kui ohjeldamatud..nojah ;) Kellega meid alguses sidus "ou-mai-gaad-mul-on-täpselt-samamoodi!" -tunne ja nüüd..nüüdseks on koos ärasöödud rohkem kui puud soola ( või pigem, ärajoodud...nojah). Ja kellega koos tulevad aegajalt pähe pöörased ideed* :D

Üks naine on veel, kellega küll harva kokku saame..aga endiselt on temaga hea rääkida. Nö vanast ajast on ta suhteliselt peaaegu ainuke, kellega suudame mõnikord ühist aega leida. Loodetavasti jääbki nii.

Veel on kaks seltskonda. Üks on suurem, teine väiksem. Suuremas on ALATI lõbus, vahel on füüsiliselt kurnav ka..noh..kui ikka väga kurnav on, siis ei ole niiiii lõbus :D Selle sõpruskonnaga on seotud kümneid, kui mitte sadu tunde tantsu. Liitreid..nojah ;) Meeletustes kogustes naeru ja mõned mu kõige lemmikumad mälestused ;).

Väiksem seltskond koosneb peaaegu eranditult mu lemmikpoistest :D See on sõpruskond, kellega koos on veedetud unetuid tunde arvutitaga, kellega kirutud/kiidetud õppejõude, kelle seltskonnas on ilmselt rohkem joodud kohvi...aga ka kõike muud, mis põleb :D Kelle üheks lemmiktegevuseks on läbi aegade olnud minu üle naermine, aga kelle peale ma ei solvu :D Seltskond, kelle vaheline infovahetus on võtmesõnaks ülikooliõpingute edukuse juures ja kelleta poleks kool seda, mida ta on. Kõige paremas mõttes.

Ja siis on keegi, kes hoiab öösiti kätt ümber minu, toetab nina mu õlale ja teeb näo nagu näeks und, lihtsalt selleks et ma magama jääks. Hommikul kuulen kuidas ta jälle pool ööd ärkvel oli ja kuulas kuidas ma unes räägin. Ilmselt pole see siiski sõprus klassikalises mõttes (think), aga vahetpole.

Oioioi..pikk nimekiri tuli. Aga ma ei leia, et neid oleks liiga palju. On täpselt parasjagu. Peaaegu igaks olukorraks. Ja nii ongi hea.


*- teate ikka et trollisõit tähendab ostukäruga mööda öiseid tänavaid kihutamist? :P

Vahel koperdad otsa täiesti võhivõõrale inimesele, kes elab sinu unistuste elu. Või ühte neist. Tal on kõik see, millest aastaid tagasi, paljude teiste seas, unistasid. Ta on üks nendest mitmetest, kes kunagi tahtsid olla. Ja siis sa mõtled, et miks on kõik läinud nii nagu on. Leiad sadu põhjuseid, enamus neist suhteliselt objektiivsed (nii palju kui see võimalik on, muidugi), aga need ei leevenda seda mõru ilmajäämistunnet. Eriti kui need põhjused ei olene üheksakümneüheksaprotsendiliselt sinust endast. Aga see üks protsent?
Nojah, pöörad selja ja kõnnid edasi seda teed, millel oled, mõistes ise et oleks võinud veel palju hullemini minna ;)

Elu on tegelikult ilus küll :)

ka selliseid päevi on vaja

Kas tead selliseid hommikuid, kui viimased pool tundi enne äratuskellahelinat vähkred voodis, pea muremõtteid täis. Hommikuid, kus lähed kodust välja, teades et tagasi jõuad alles viieteist tunni pärast.
Päevi kui kõik läheb halvasti. Kui sa tundud endale vastiku ja üleliigsena, saamatu ja mõttetuna. Kus püüad ja püüad, aga mitte miski ei tule välja. Isegi heaolemine kallite vastu.

Õhtuid, kui lõpuks töölt pääsedes ning trenni joostes peaaegu jala murrad. Kui trennis otsustab treener teha tund aega klassikalist tantsu (mitte heas mõttes!) ja sa oled pooleteisttunnise trenni järel poolsurnud. Kui sa lohutad ennast mõttega, et vot halvemaks enam tõepoolest minna ei saa.
Ja tundubki- jää hakkab liikuma. Saun. Lohutavad sõnad. Kaks maailma parimat inimest, kes mu oma ilusa suure autoga otse kodu ette toovad. Kodu, viskad jope seljast ja valmistud ennast lõpuks lõdvaks laskma..

..ja siis avastad, et jopetaskust on üks sõrmus kadunud. VÄGA kallis sõrmus. Igas mõttes. Ja äkki loksub kõik paika. Sa ei oska isegi kurvastada, kuigi oled lihtsalt määäramatult õnnetu. Ainus asi, mida oskad teha, on apaatselt jope selga tõmmata ja saapad jalga- siht tagasi spordihoonesse. Isegi absoluuselt lootmata sõrmust leida, aga samas suutmata minemata jätta. Tormad trepist alla, avad maja välisukse ja näed, et su sõrmus on seal- niiii napilt trepialuse resti peal, et see tundub lausa uskumatu. Ja äkki on kõik hästi. Kõik on korras. Päev on korda läinud ja homne tuleb parem. Palju parem. Just!

hmmm

Kontrollisin rahvastikuregistrist parajasti enda aadressi kui avastasin, et minu andmetes on haridustasemeks märgitud algharidus. Huvitav kas kolmeaastast baka-kraadi ei loetagi ametlikult kõrghariduseks v mis? (think)

No mitte, et ma ise seda haridust mingiks suureks asjaks peaks..aga ikkagi.

Tigekala

Miks mõned päevad on kurjemad kui teised? Isegi kui tegelikult põhjust ei ole? Brr...no ei meeldi mulle tigetseda kõigiga. Päriselt ka.


Aga ma tunnen, et asi liigub paremuse poole, ehk on hommikuks kõik korras ;)

Oh, kas teate kui lihtne on loobuda vanadest unistustest, kui oled rahul. Mulle on öeldud, et näin õnnelik. Olen ka. Niimoodi reaalselt-ratsionaalselt, aga ka emotsionaalselt-tunnetuslikult õnnelik. Ja vanade unede kriipimine jääb aina nõrgemaks ja nõrgemaks.. Hea on :)

Õelus

Ta on olnud olemas nii kaua kui ma mäletan. Tema on see, kes on minu poolt ka siis kui me mõlemad teame, et mul pole õigust. Kõigekõige segasemad mõtted ja südamesügavustesse peidetud asjad saab just temaga rääkides ära sõnastada. Enamasti pole sõnu eriti vajagi- ta mõistab niigi.
Tema on näinud pisaraid ja hetki, kus rõõm tahab mind lõhki rebida, kõike seda minuga jaganud ja kaasa elanud. Mina olen näinud tema pisaraid ja kogenud tema SUURI rõõme.
Tema käib mu esinemisi vaatamas. Ta loeb mu blogi ja viitsib kommenteerida. Küsib peaaegu iga päev mu käekäigu kohta. Tema juures on alati kohvi ja midagi süüa. On alati olnud, muide. Tema ostab mulle raamatuid ja vidinaid ja mina talle- lihtsalt näitamaks, et mõtleme üksteisele.
Kui ta elas kaugel, oli just tema kodu koht kuhu minna. Kus viibides argimured kadusid. Kuhu mind oodati. Temaga on istutud tunde jõe ääres ja räägitud. Istutud tunde kohvikutes ja räägitud. Käidud kinos ja teatris. Möllatud kõrtsides ja hommikul pool kuus Vanemuises konjakit joodud. Poiste päid segamini aetud.
Tema tõi mulle raamatuid, kui olin väike. Laenas mulle raamatuid kui olin suurem. Tutvustas mulle mitmeid mu praeguseid lemmikkirjanikke.
Tema on see, kellele helistan mures, mille teised ehk välja naeraks. Tema ei kunagi. Ta teab kõike, mida minu kohta teadma peab. Isegi veel rohkem. Ta on talunud kõiki mu tujusid, minu kasvamist-muutumist, teab kõiki mu halbu omadusi. Ja siiski ma meeldin talle, ma tean. Kui olen haige, siis kes teine toob mulle rohtu? Kes teine käsib mul arsti juurde minna.
Tänu talle olen saanud tuttavaks mitme minu jaoks väga erilise inimesega. Need inimesed võitsid mu poolehoiu, kui mõistsin et nemad saavad aru, KUI eriline on tema.
Ma võiks jätkata oioi kui pikalt..
Lõppude lõpuks oli täna tema see, kellega koos kell pool neli pärastlõunal hommikukohvi juurde mojitot juua!

Kes ei sooviks endale sellist sõbrannat? Minul on ta olemas :)

See, et me juhuslikult õed oleme on ainult boonus ;)