aruanne

Ma ju võiks kirjutada uuest töölepinguseadusest; rallirajal bemmiga kihutamisest; tantsimistest ja muusikast; kultuurist ja kultuuritusest; kurbusest ja rõõmust; ning eriti palju võiks ma kirjutada tundide kaupa arvutikuvari vahtimisest, e- ja pärisraamatukogudes tuhnimisest, mittekirjutamisest ja peast halliksminemisest. Aga produktiivsem on jätkata viimatimainitet tegevust ilmselt kuni poole talveni välja (vahepeal on pisike suvepuhkus ka ju), lootusest et sellest midagi tekib.

Tantsuliselt võiks arhiivi tarbeks ära mainida selle, et Kuljuse juubelihooaja ringreis päädis meeleoluka kontserdiga Kuressaares. Juubeldamise vahel saavutati ka 7-rühmaline pääse tantsupeole, kõigil lugejatel osalemine poolkohustuslik. Noh ja septembris põrutame Lõuna-Euroopasse italjaanosid võluma, lootust taaskohtuda Lucaga kahjuks küll vist ei ole.

***

Keegi võiks mulle vahel meelde tuletada, et maakera pöörleb ka ilma minu tirimise ja tõukamiseta. Veendumus, et kõikvõimalikud loodusseadused katkestavad toimimise kui ma neile pidevalt kuklasse ei vahi ja ergutavaid hüüdeid kuuldavale ei too, on kurnav.

Ja vahel tunnen ma ennast saja aastasena. Bljaa.

urr

aarghhhh...päris totter, et ctrl+s vahel väga halvas kohas ära ununeb ja arvuti seejuures ei suuda jätta kasutamata võimalust kokku jooksmiseks. päh


P: arvutid vihkavad sind
P: mind vihkavad nad juba ammu, aga nüüd nad on kuskilt teada saanud, et me käime koos ja seepeale vihkavad nad sind ka

lnd

Soov mäletada ning halb lühimälus koos veel viletsama pikaajalise mäluga utsitavad kirja panema üleeelmist pikka nädalavahetust (27-30.03)

Kui reedel lennujaamas selgus, et fotoka akud olid korralikult täis laetud ja kaasas, koos statiivi ning suure sooviga pildistada, kuid mälukaarti olime mõlemad täiesti tarbetuks vidinaks pidanud, sai selgeks et sellest tuleb vast reis. Noh ja tõsi ta oligi.

Sihtkohas lennujaama lähedal nähtud lihavõtteidüll kiirtee ääres jäi seega pildistamata kuid meelde- roheroheline muru, nartsissid ja jänesed(?!).

London oli kodune ja sõbralik, vihma ei sadanud põhimõtteliselt üldse (erinevalt ilmaennustajate kolmepäevase laussaju prognoosist) ning poodides valitsevad allahindlused ajasid minusugusel maakal küll korraks seljakarvad turri. Peamiselt küll trügimise pärast.

Hotell oli kirjeldamatu. Sõna otseses mõttes. Toa nimi oli "Luikede järv" ning minu seisukohast olid seal kõik asjad proportsioonis- toasuurune voodi, optimiseeritud mõõtudega vannituba ning ei mingit liigset kola. Seinamaalingud, lühtrid, peeglid ja muinasjutuline atmosfäär veel boonuseks. Kasutasime toda idülli küll peamiselt magamiseks ning sedagi suhteliselt lühiajaliselt.

Esimene õhtu algas trügimisega Oxford street'il ning lõppes Picadilly Circus'es kogu reisi kahtlemata parima ostuga- paberilipikuga kuhu müüja mingi jutu kritseldas. Pärast muidugi india toit, mille esimest tellimust tõmmu kelner mu valget nahavärvi vaadates otsustavalt keeldus täitmast ("nono, too hot, nono..!"), kuid mille "less hot"-variant oli otseloomulikult suurepärane. Nagu ka helesinistes stringides mehed baarilettidel spagaate viskamas.

Teine päev oli üks meeletu šoppamine. Armani kauplustest kuni Camdeni turu viimaste urgasteni. Kuskil vahepeal jõudsime ka oma eelmisel päeval ropu raha eest hangitud paberilipiku kahe teatripileti vastu vahetada. Ning õhtune teatrielamus oli umbes 10x rohkem kui oodata oleks osanud. Kui ignoreerida kohalike veidraid ja minu jaoks suhteliselt raskesti aksepteeritavaid teatrikombeid, oli kõik lihtsalt väga vinge. Alates sajandivanusest teatrihoonest, dekoratsioonidest, professionaalsest valgustuses ning lõpetades näitlejate hääle- ja tantsukooli äärmiselt kõva tasemega. Mulle iseloomulikult istusin esimesed poolteist tundi suu lahti ja ülejäänud aja lai naeratus näol, vahepeal hardalt kõrvale sosistades "Näed kuidas nad tantsivad? Näed!?" Meeleoluks ülirahulolu.

Kolmas, kultuurile suunatud, päev oli eelmise õhtu kultuurielamuse tõttu veidi kahvatum. Või oli põhjuseks magamatusest tulenev väsimus, kes teab. Muuseumitesse igatahes jõudsime, mõnes isegi vaatasime eksponaate ning katsusime näpuga ka. Mõnes teises vaatasime hoopis filmi. Samuti sai päikeseloojangus ja õhtupimeduses üritatud tasa teha eelnevate päevade pildistamislaiskust. Hämmastavalt kena tulemus oli sellel hilisõhtusel fotosessioonil. Õhtu lõppes mängupõrgus. Ei, mitte kasiinos, vaid mänguautomaate täis majas, kust muuhulgas ei puudunud ka tantsumäng. Ütleme nii, et võistus oli tihe ja võitis tants.

Kokkuvõttes oli väga äge ja väga väsitav ja kohati lausa vägaväga armas.

Mu laua peal on südamekujuline soolahunnik. Khm.

ajalootund

Kaks aastat tagasi eile käisin elus esimest korda Krahlis. Oli vaikne neljapäev. Pärast seda polegi sinna eriti tihti sattunud. Pole nagu tarvis olnud. Aga vot tol korral oli tarvis. Kes seda praegu ikka arvata oskab miks. Saatus vist. Või keegi hea huumorimeelega tegelane, kes ristab omavahel täiesti eri tasanditel liikuvat maailma lihtsalt vaatamaks, et mis saab. Noh ja üks on kindel- saab. Ikka igat värvi ja igas suuruses. Nalja ja norimist ja tormilisi kokkupõrkeid ja õrnusi ja üllatusi ja kokkusattumusi ja eriarvamusi ja vaimustumist ja vaidlusi ja mänge ja päris elu ja sõnu ja tegusid ja rõõmu ja elamusi ja... Ning tavaliselt lõppeb asi kaisus teineteise lauseid lõpetades. Nii ongi.

khm

Juba mitmendat korda mängib vereanalüüsi andes kabinetis taustaks Eesti popansambel Traffic. Kui esimesel korral pidasin "Kesköödisko" saatel minestusest toibumist kokkusattumuseks, siis sel korral kuulasin "Meie laulu".

Ära seekord ei minestanudki. Jee!

tikk-takk

Äramärkimist väärib fakt, et kohtudes üle päris pika aja noormeestega, kelle seltskonnas ja juhendamisel kunagi sai tormilise-nooruse-eluetappi sisenetud, virutas reaalsus mulle liivakellaga pähe.
Vaieldamatud peoloomade etalonid rääkisid mitu tundi (ilmselt ka kauem, aga mina läksin ära) peamiselt lastest ja nunnutasid üheskoos pisikest beebit. Einoh, ise nunnutaks ka, kuid nende ilmselge kogemus ning teadmised antud valdkonnas andsid märku, et aeg on edasi kihutanud ning ühiseid teemasid peale sarnaste mälestuste nagu polegi.
Kuna väikese mõttetöö tegevusena selgus, et liivakell on juba ligi viis aastat täis tiksunudu, siis pole ka imestada. Viis aastat. Kohutavalt pikk aeg ikka. Aga mälestused on endiselt värvikad, möllurikkad, ainulaadsed ja unustamatud.

Kui märk iseenda vananemisest välja jätta, on siiski vägaväga tore näha nii armsaid noori peresid ning lapsed meeldivad mulle ka väga ;) Beebipilte mul ei ole, eelpoolmainitet mälestustest küll.

*

Ilmselt on minupuhul tegemist mõõtmatult suure egoga, mis mingi geenimutatsiooni tõttu on kombineerunud ülima heasoovlikkusega ning ilmselgete vastuolude tulemusena liigun ringi tiksuva kellapommina, kelle eest põgenemine tundub ainuõige lahendusena.

Vaba aega oman järgmisel nädalal täpselt nii palju, et käia kaks korda trennis. Jee!


Note to myself: Mõtle. Ära üle mõtle. Ära mine hulluks.

õnne täis nädalavahetus

Pärast igas mõttes pöörast nädalat oli lausa hädavajalik reede õhtul Rock Cafes Ultima Thulele õnne soovida ( ei olnud päris minu maitse järgi kontsert, oleks intiimsemat värki eelistanud). Laupäeval ennast idas põhjalikult lolliks magada; Kalvi mõisa uudistada ja peente roogadega maiustada; kokata ja süüa ja eesti laulu valida. Pühapäeva hommikul unesegasena roos-hambus-kasslast solvata (võrreldes teda ühe erakondliku naistepäevakaardi modelliga) ja ülejäänud päeva äärmisel armas olla, mis ei olnudki eriti keeruline arvestades mu pihta paisatud armastusväärsuse hulka.

Šokolaadi vist sööme küll järgmised kaks kuud ning kingiks saadud kodus kvaliteetse kohvi tegemise võimalus on vist ka kurjast, kuna eile öösel oli uinumisega raskusi.



Edit: Viimase aja tendents on see, et ma kirjutan jutu drafti ning unustan avaldamata. Huvitav kas see viitab mu loomuliku edevuse vähenemisele? Loodetavasti olen lihtsalt tuulepea