Mmmm...

Milline suuuurepärane kevad!!!

ja milline suurepärane nädalavahetus oma tantsulise reede, sportliku laupäeva ja rahuliku pühapäevaga.

Staaartreki viimane üllitis meenutas mulle kohati oma pateetilisusega ühte teist, armageddoninimelist filmi, aga mis seal salata, mul oli ikka ka klomp kurgus :D Kummikommidest saadud mürgituse all kannatan siiamaani :D

Nõmme kogukondlik laadaüritus meeldis mulle tohutult. Oma osa oli muidugi ka päikselisel pühapäevahommikul ning kallil perekondlikul seltskonnal. Ei, mul poleks üldse midagi selle vastu et sellisele kogukonnale lähemale kolida :D

Ja milline imekaunis roosa päikeseloojang praegu õues on! :)

emadus

Minu ema on maailma parim. Ilma vajaduseta täpsustada.

Aga tänase emadepäeva valguses, läksid mõtted emadusele veidi teise nurga alt. Kuna eelmisest emadepäevast saadik olen näinud kolme kalli naise ümberdefineerumist, on mul sellega seoses palju lahtikirjutamata emotsioone..ja julgusetusest välja ütlemata mõtteid. Nad olid niigi eriti lahedad ning nüüd on nad lisaks sellele ka emad! Like how cool is that?

Oi kui suurepäraselt ma mäletan eelmise aasta juulikuud. Kus üllatuskülalisena saabus siia maailma üks armas noormees. Enne kui keegi teda õigupoolest oodatagi julges. Sünnitusmajja sõbrannat vaatama minnes, sain palatisse sisse astudes aru, et midagi on jäädavalt muutunud. Ta lihtsalt säras. Ja oli samal ajal vana rahu ise. Nagu see oleks loomulik! Jah, ma tean, tegelikult ongi. Aga Come On, siin maailmas on Uus Inimene! See ei ole loomulik, ega tavaline, see on Ime. Punkt!
Aga Sõbranna, seesama kallis Sõbranna, kellega koos on tantsitud surnuks tantsupartnereid, veedetud meeletuid-hommikuni kestvaid peomaratone ja ära hävitatud liitrite viisi alkoholi, oli ikka seesama Sõbranna, lihtsalt muutunud veelgi imelisemaks :) Ma ei ole piisavalt osav kirjeldamaks seda ülisooja tunnet, mis täidab mu sisemuse iga kord kui ma näen Sind koos pojaraasuga. Aga see on seal. Iga kord.

Ning kaks päeva pärast seda esimest uudist, tuli järgmine tänu millele ma seda südasuvist nädalat kunagi ei unusta. Sest siis muutus midagi mu mõttemaailmas päriselt. Ja pikalt veninud kuud hiljem kohtusin ma Maailma Tähtsaima Tüdrukuga. Seisin seal, pisarad voolamas ja oskasin ainult sosistada midagi stiilis, et ta on uskumatult ilus. Ma ei suutnud uskuda, et ta on päriselt olemas. Jah, ma teadsin et ta tuleb. Aga nähes teda päriselt; julgemata teda puudutada; teades et olen tema pärast valmis tegema mida iganes; soovides talle kinnitada, et ma olen alati tema jaoks olemas, tundus kõik täiesti ebareaalne. Vahel tundub siiani. Kuigi pean möönma, et olen juba veidike harjunud.
Aga selle kalli tüdrukutirtsu Ema. Kes oli juba enne Kõige Parem Inimene. Ei oska kirjeldada seda sära, mis teda sellest külmast talvepäevast saati ümbritsenud on. Ka siis kui on raske. Ka siis kui on mure. Aga eriti siis kui on need imelised-imelised hetked täis toredaid pisiasju. Ei saa mõõta seda, KUI palju ma teda imetlen. Kui palju ma imetlen ta oskust kõike nii õigesti teha. Jah, mina pole mingi pädev kommenteerija..aga ma ju näen, et see on Õige. Isegi kui ta ise seda vahel ei usu. Ja ta ausust, seda imetlen ma ka. Tema on näidanud mulle emaduse vaprust. Seda vaprust, millega kõik emad ilmselt igapäevaselt kokku puutuvad. Ja see ainult suurendab emaduse imelisust ning minu sügavat imetlust kõigi emade suhtes.

Ja kolmas kallis naine. Need emotsioonid on veel liiga värsked ning vajavad settimist. Aga klomp mu kurgus ja pisarad silmanurkades olid seda armast pisitüdrukut nähes põhjustatud samast tundest- sellest ei ma ei suuda seda imet uskuda. Siis kui suudan, panen kirja ;)

Ja läbi nende eelpoolkirjutatud emotsioonide, ei suuda ma ära imetleda oma enda Kõige Paremat Ema. Homme helistan talle ja ütlen!

Sügav kummardus teile kõigile. Ja ärge pange mulle mu verbaalset emotsioonipurset pahaks- teie jaoks on see reaalsus, igapäevane elu, aga minu jaoks on see lihtsalt üks suur ime :)

Pai!

vahtrasiirup teeb isegi jäätise söödavaks!

Eile õhtul pidin, kerge imestusega, nentima fakti, et mu esimene kodulaen sai võetud tunduvalt väiksema summa peale, kui mu esimene autoliising. Imelik.

Ning jah, Suveks Rannavormi projekt hõlmab endast igapäevast jäätiseportsu. Vahtrasiirupiga otseloomulikut, sest muidu mulle jäätis ei maitse :D

everyday life

"tule meile, söök saab kohe valmis"

ja milline söök veel! ja mul ei olegi küllaminekuks rohkem põhjust vaja!

ja ma tegelt ka tahan arvata ja sügavalt loodan, et tegemist pole mitte headuse ärakasutamisega, vaid et ma olen lihtsalt maailma õnnelikuim inimene.

püha

ärkasin vabal päeval kell 10, et osta endale oma lemmikbändi sellesuvise kodumaise kontserdi pilet. tõsi, pärast seda magasin veel, ülimalt rahulolevana, viis tundi.

eile naersin kursakaaslastega oma kõhulihased valusaks. korraks tundus nagu oleks aeg seisma jäänud ja kõik samamoodi nagu aastaid tagasi. mõnus!

laupäeva õhtu

taksoga linna poole sõites ütles taksojuht, et tal pole vahetusraha.
olgu, olin leebes tujus. lähme Kristiine Statoilist läbi ja ma võtan sularaha.

pangaautomaat. kaks sammu enne mind sammub sinna härra, kes võtab välja suuremates kogustes sularaha. taksomeeter tiksub, olen juba niigi hiljaks jäänud ning mõtlen, et oli seda siis vaja..

mu selja taha ilmub järjekorda veel üks inimene. kui mulle kohale jõuab kellega tegemist on, pean ennast tagasi hoidma, et mitte jõllitama jääda.

seisan. ootan. pääsen automaadini ja võtan välja oma viieeurosed. taksosse tagasi minnes jooksen talle peaaegu otsa, naeratan ja saan vastunaeratuse.
ning jah, see naeratus..süda jätab paar lööki vahele.

taksoga eemale sõites mõtlen, et miks ma ometi ei öelnud, et  kuigi ma pole temaga kunagi ühtegi sõna vahetanud, on ta mulle mõjunud. et kuigi ma teda ei tunne, arvan et ta on ILUS inimene. et see naeratus intrigeeris ning ma olnuks selle naeratuse nimel valmis oma õhtu plaanid ohverdama.

see poleks ju raske olnud.

dämit!

õhus on kevadet, kas te ei leia? :)

intensiivne..

möödunud nädal oli seda kahtlemata.
ja pehmelt öeldes väsitav. just füüsiliselt. ja logistiliselt.
aga samal ajal oli see nädal ka äärmuslikult meeleolukas, südantsoojendavalt liigutav, naerurohke, elamusterikas ja..ja..lihtsalt fantastiline.
kõik plaanid õnnestusid 110% ning eile, surmväsinuna diivanil vedeledes, jätkus ikkagi jõudu naeratamiseks.

jaa! järgmise korrani!
lihtsalt laske ma enne puhkan pisut oma ületreenitud lihaseid ja emotsioonidest küllastunud aju. noh, nädalavahetuseni näiteks ;)

päike!!

Teate! Päike on tagasi!
Füüsiliselt juba mitu nädalat paistnud kevadpäike tundub lõpuks olevat jõudnud ka minu sisemiste tumedate värvide helgemaks toonimiseni. Võib-olla oligi vaja, et korraks kõik käest täiesti ära läheks, et oskaks uuesti oma elu imelisust hinnata.


Lõplik vabanemine kogu sellest talvemasendusest toimus kolmapäeval trennist poppi tehes ja mitu tundi südamest naerdes. Kuniks maailmas on huumorit, on võimatu olla kuri.

Kuniks su ümber on sõbrad, on mõttetu olla õnnetu.


Kuniks päike paistab, ei ole midagi lootusetult kadunud :)

happy

ps: Kuni on keegi, kellele kooki teha, saab jahu alati valel ajal otsa :P 

heh..

..ja piisas ühest säravast silmapaarist,vastupandamatust naeratusest sigurikohvitassi taga ning mitmest tunnist lakkamatust jutuvadast, kui olemine läks umbes miljon korda helgemaks.

kui küsimusele "ja kuidas sinul läheb?" vastates räägid paljusõnaliselt ning kiires tempos korraga kõigest ja mittemillestki ja saad aru, et elu on ikka nii kohutavalt ilus.

aitäh! :)

talv..

..on liiga pikale veninud.
Päikesest on puudus. Viimaste päevade päiksekillud on küll andmas lootust, et kevad pole enam mägede taga..ning maailmas on nii palju imelist.
Aga jaks on otsas. Hetkel.