mikroribaliinide ebaühtlused. sobitamine, sujuvad ahelad

Suuuurepärane :)








..nagu..mismõttes?!

kolmapäev

Vaatamata hirmule eelseisva eksami ees, oli tänaöine uni palju kosutavam. Kuigi pidin palavusse ära surema ja enamus ööst ei saanud aru kas olin ärkvel või magasin. Ja vahepeal naersin ka.
Aga mulle meeeeldib :)

kolm tundi eksamini...

näu

Õhutühi raamatukogu ausaltöeldes ei soodusta õppimist. Eriti kui arvestada lihtsalt naeruväärset temperatuuri, mis kohekohe mu vähese allesjäänud mõistuseraasu ära sulatab.

Ja unenägude rohkus ei aita puhata. Täna öösel nägin unes liiga paljut. Alates vanadest armastustest ja lõpetades inimestega, kes mind arvatavasti praegugi ei salli. Nägin inimesi, kes on mind unustanud ja neid, kelle ise olin unustada suutnud. Ja vahelduseks nägin unenägusid, mis olid piisavalt reaalsed ning tulevad arvatavasti paari päeva jooksul päriselus kordusele(juhtub tihti). Ning mis kõige hullem- unenäod olid piisavalt elutruud, kutsumaks esile äärmiselt väsitavaid emotsioone, mis lõppkokkuvõttes tingis selle, et surmväsinuna kooli poole roomates ei saanud ma enam päris hästi aru, mis on päriselt olnud ja mis unes. Päris vastik tegelikult. Tahan sellist und nagu oli nädalavahetusel- paksu, musta, ilma liikuvate piltideta, kosutavat und, millest ärkamine ei ole ehmatus.

Aga nüüd lähen kuskile loodusesse õppima. Kui temperatuurivahet ei ole, siis õues on vähemalt õhku.


PS: käisin eile sel suvel esimest korda meres ujumas. punane lipp oli küll väljas ja vesi suht külm, aga asi tasus ennast ära- ülimõnus (Y)

:))

Alla kirjutatud! Seega..võib vist kõva häälega välja öelda, et- 2. juulist alates töötan Skype's. On kedagi, kellele see üllatusena tuleb? :P Vaevalt. Aga ikkagi :D

lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult

Möödunud nädalavahetust võib ilmselgelt kultuurseks pidada.Lisaks reedeõhtusele muusikaelamusele ja laupäevastele filmivõtetele, oli mul pühapäeval suurepärane võimalus veeta aega linnahallis mingisugusel slaavlaste kultuuriüritusel.

Reedel oli KUMUs hämmastavalt hea muusika, kohutavalt palju rahvast ja ilmselgelt liiga vähe õhku, mis iseenesest muutus häirivaks alles siis kui enam kohe üldse hingata ei saanud. Kuna minusuguse isehakanud tallinlase jaoks oli tegemist esmakordse külaskäiguga sellesse majja, siis peab ütlema, et mulje oli hea ning millalgi(ntx siis kui nad mupoolt kauaoodatud Viiralti näituse avavad) lähen ma sinna kohe kindlasti tagasi ning teen tasa kõik need korrad, kus plaan muuseumisse minna on poole tee peal asendunud muude asjadega. Õhtu küsimus enda jaoks oli see, et miks ma Vaiko vahepeal ära olin unustanud? Sest see mees koos oma uue plaadiga tuletas meelde, et ta ongi hea. Lihtsalt väga hea.

Laupäeva hommik algas lõunaste pannkookidega, mida mu maailmakõigeparem õeraas kõigeparemini küpsetada oskab. See keskpäevane idüll sai häiritud telefonikõne poolt, mis teatas, et ma võiksin ühineda kamba toredate noormeestega, kes Männikul ennastunustavalt filmi tegid. See oli lõbus. Päriselt. Nii lõbus, et laadis mu kõrini positiivseid emotsioone täis ja isegi veel natuke rohkem. Nii piinlik, et pärast pilte vaadates naersin vägaväga, ise samal ajal soovides/lootes, et keegi teine neid kunagi ei näe (heh, naiivitar). Nii palav, et tekkis kange tahtmine ujuma minna. Ja niii naljakas, et kõhulihased olid pärast naermisest haiged. Hilisõhtune udune rannaskäik koos lendava taldriku ja lahja alkoholiga pani asjale lausa suurepärase punkti.

Pühapäeval jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et haarata oma rahvariided ja Linnahalli põrutada, kus mingisugused vene babuuljad* meid suure käraga riietusruumist välja lõid pärast seda kui olid avastanud, et Kuljus ei koosne ainult naissoost tantsijatest. Well..kuljuse poistel igatahes jäid ilma võimalusest vene vanamutte piiluda ja me riietusime lava taga koridoris, kus oli lihtsalt naeruväärselt pime. Muidu oli esinemine nagu esinemine ikka. Ainult palavam.

Ning nagu kõigest eelpoolkirjeldatud veel vähe oleks- laupäeva öösel nägin ma lihtsalt lummavat filmi , mida ma tahan kindlasti kunagi veel vaadata, mis siis et ma mitte sõnagi sellest misiganeskeelsest tekstist aru ei saanud. Ja eile öösel lugesin niii head raamatut, et kui omaksin lemmikraamatute edetabelit, siis ta maanduks ikka päris kõrgele kohale. Kuna aga sellist edetabelit ei eksisteeri, siis arvatavasti saab ta endale mu uue lemmikraamatu tiitli, sest ma lihtsalt pidin ennast lugedes kolmkümmend korda katki naerma.


*-vb on tegemist poliitiliselt ebakorrektse väljendiga, aga just "babuuljadeks" need ainult vene keelt rääkivad vanemat sorti naisterahvad ennast nimetasid

blogikirjutamispaus

Sel nädalal olen rohkem kui korra enne magamaminekut aknast välja vaadates näinud tõusvat päikest ning arusaamatult mõelnud, et millal ta üldse loojuda jõudis.

Tänane öö ei ole erand. Ainult et täna öösel on mul vähemalt põhjus- õppimise viimasele minutile jätmine on lihtsalt minu moodi. Kuigi käesolev aasta on mulle nii paksu naha kasvatanud, et paaniline hirm ei ole enam motivaator. Võib vist isegi öelda, et olen ületanud selle punkti, kus inimene millegi konkreetse saavutamise-saavutamata jätmise pärast paanilist hirmu(või üldse mingit hirmu) tunneb. Nii et hetkel ei ole hirm eksamil läbikukkumise ees see, mis mind üleval istuma ja wikipedias tuhnima sunnib. Pigem tahtmine mingi tüütu asi tehtud saada, et järgmise kallale asuda. Küll homme pärast eksamit jõuab magada ka.

Öös peitubki rahu. Ja kohv läheb aina kangemaks ja kangemaks.

***

Kas ma juba ütlesin, et kirjutasin eile lahkumisavalduse?









(edited)

..ja lähen järgmisel nädalal töölepingut alla kirjutama. Ma ei ütle, et need napid 24h, mis jäid lahkumisavalduse ja acceptance'i ärasaatmise vahele, ei olnud närvilised. Õnneks-kahjuks oli pea muid mõtteid täis.

aga mulle johnny depp meeldib!

-mis juttu sa räägid?
-isver, ära ole naiivne!
-etnagu mismõttes??
-eiei, vait olemine ja naeratamine ei aita põrmugi.
-räägi midagi!
-eii..mitte seda!
-aga ma olen koguaeg selline olnud, nüüd on juba hilja midagi muuta
-oioi..nii süüdimatu sa vist ikka ei ole olnud?!
-jalad maa peale, tüdruk! no katsu olla!
-võimatu
-ohhh...jälle?! gone!

Umbes selline intensiivselt segane mõttevahetus iseendaga toimus täna päeval mu peas. Ja järjekordselt ei tea ma kas nutta või naerda, sest kohati on tunne nagu oleksin ennast totaalselt lolliks teinud, mida omakorda saadab teadmine et ma lihtsalt ei saanud teismoodi käituda. See poleks minu moodi. Ma ju olengi selline. Ja kui poleks, siis ma ei ju meeldiks Sulle. Ega Sulle. Ja Sulle. Noh..Sulle vb meeldiks.

Üks väga tore noormees ütles mulle täna, et ei tohiks teha asju kellegi teise pärast. Ning siis ütlesin ma selle esimest korda kõvasti välja- "Ma ei ole enam päris tükk aega teinud asju kellegi teise pärast peale enda." Ja see oli hea tunne. Parim! :) Tema noogutas, naeratas..ma ei pidanud seletama.

Siis tekkisid küsimused- Kuidas ta..? Miks? Kas tõesti? Raputasin need küsimused peast välja, kõige vähem on mul vaja jälle midagi spekuleerima hakata. Ma ei taha jälle üle mõelda. Samas tean, et teen seda nagunii. Mõned asjad vist ei muutu kunagi. See konkreetne kunagi kestab juba päris tükk aega.

vihmailm

Ma ei saa aru, mis te arvate et ma ei saa ise oma elu keeruliseks ajamisega hakkama? Oh, saan küll, väga hästi ja ilma kõrvalise abitagi. Päriselt. Niiet palun, lõpetage.

Mina väsin ka lõpuks ära, tõsiselt. Ja see "lõpuks" tundub olevat juba päris lähedal.

Et nüüd kõike ausalt ära rääkida, peaks alustama eilsest hommikust...aga....ma tõesti praegu ei viitsi. Ütlen ainult niipalju, et mu lemmiktantsupartner sai eile hommikul endale lisastaatuseks progemisgeeniusest kaitseingel ning pärast edukalt sooritatud eksamit läks päev käest ära. Kunagi äkki isegi kirjutan, sest see oli sürr. Väga sürr.

ja kui kraanid kinni keeratakse, siis äkki saan ma ka raamatukogust koju minna. Ei ole seal viimase kahe päeva jooksul üle tunni aja viibinudki.

sel aastal tuleb kevad teisiti..

..jah, teisiti. See kevad on uskumatu. Ja vahel tundub mulle, et olen täiesti käest ära läinud. Vähemalt arvestades varemkehtinud kriteerime. Võib-olla olengi. Aga kas heas või halvas mõttes, vot see ei ole nüüd enam küll kellegi teise öelda. Mina ise tean. Sellest aitab.